Eestis kasvab rabarberipõõsas pea igal aiamaal, aga Euroopas peetakse rabarberit delikatesstoiduaineks, nimetades seda suisa köögiviljade kuningannaks.
Rabarber – köögiviljade kuninganna
13. juuni 2016, 09:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud tuntud peakokad hindavad rabarberi peent maitsebuketti väga kõrgelt, ootavad igal kevadel esimest rabarberisaaki ning valmistavad sellest hõrke kevadhooaja roogasid, aga praegust köögiviljade kuningannat hakati Euroopas toiduainena kasvatama alles umbes 200 aastat tagasi. Aastatuhandeid tarvitati rabarberit aga hoopis ravimtaimena.
Varakevadine rabarberisaak on siinses põhjamaises kliimas meeldiv kevadine vaheldus, sest mullused hoidised hakkavad juba lõppema, teiste köögiviljade valmimist tuleb veel oodata, rääkimata marjadest-puuviljadest. Selgi kevadel oleme juba mõnda aega saanud rabarberipõõsast mõnusaid mahlakaid varsi lõigata ja paljudel on kindlasti esimene rabarberikook küpsetatud. Pärast kevadist vihma ja paari soojemat päeva kasvab rabarberipõõsas enamasti nii lopsakaks, et saame sealt sõpradele-tuttavatele jagada, rabarberist valmistatud toitude, küpsetiste ja jookidega peret rõõmustada ning hoidiseidki valmistada.
Toiduenergiat annab rabarber tagasihoidlikult, vaid 12–16 kcal 100 g kohta, veesisaldus on 90%, kuid mahlakad varred (korrektselt väljendudes küll leherootsud) sisaldavad 0,5% valke, 2% süsivesikuid, rohkesti kaaliumi, mõõdukalt kaltsiumi, fosforit ja rauda.
Rasvu pole rabarberis üldse, küll aga sisaldab see märkimisväärselt meie organismi tööks vajalikke kiudaineid. Rabarberis leidub B-rühma vitamiine, C-vitamiini ja karoteeni, kuid legend varakevadise rabarberivarte hiigelsuurest C-vitamiini- sisaldusest on kahjuks ekslik. Pealegi laguneb C-vitamiin happelises keskkonnas keetmisel kiiresti. C-vitamiini hulk on küll suur (kuni 1500 mg %) noortes rabarberilehtedes, kuid neid kasutavad kevadistes toitudes vähesed.
Muidugi hapu!
Milline maitse esimesena meenub, kui rabarberile mõtleme? Muidugi hapu. Rabarberi hapu maitse annavad selles leiduvad õun-, sidrun- ja oblikhape. Just oblikhape on sageli kõneaineks, kui on rabarberi toiteväärtusest juttu. Nimelt moodustab rabarberis sisalduv oblik- ehk oksaalhape organismis koos kaltsiumiga raskesti lahustuvaid sooli ning see tähendab, et organism ei saa osa luudele ja hammastele vajalikust kaltsiumist omastada. Seepärast soovitavad mõned toitumise asjatundjad rabarberit tarbida mitte liiga tihti ega suures koguses, teised aga koos rabarberiga alati kasutada mõnd piimatoodet, mis väidetavalt seob oblikhapet ja aitab korvata kaltsiumikaotust.
Tasub teada, et rabarberi lehtedes on oblikhapet kuni kümme korda rohkem kui vartes, samuti on vanemad rabarberivarred võrreldes noorematega oblikhapperikkamad. Kui rabarberit just iga päev kahe suupoolega ei sööda, siis ei tekita oblikhape üldjuhul probleeme.
Rabarberivars ravib
Rabarberivartel on raviv toime. Loetelu kasulikust toimest organismile on pikk. Rabarber puhastab verd, alandab kolesterooli, parandab seedimist ja söögiisu, avitab kõhukinnisuse korral, puhastab sapiteid, maksa ja peensoolt, toob organismist välja mürk- ja jääkaineid, leevendab menopausi vaevusi, lõhub vähirakke ja takistab nende arengut, tugevdab immuunsüsteemi, parandab mälu, ravib põletikke ja psoriaasi.
Soovitatav on süüa rabarbrit aneemia või tuberkuloosi käes vaevlejatel ning see toob leevendust mõnede nahahaiguste, näiteks psoriaasi korral. Rabarberis sisalduv kergesti omastatav kaalium aitab säilitada normaalset südametööd ja vererõhku ning seetõttu ära hoida südameatakki ehk infarkti, ajurabandust ja ohtlikku südame arütmiat.
