/nginx/o/2014/10/09/3416457t1h7f81.jpg)
Keefir on paljude lemmik ja sugugi mitte asjata. Joogi pehmus ning mõnusalt värskendav maitse kohe sunnivad külmkappi avama ning kätt keefiripaki järele sirutama. Pealegi on keefir väga kergesti omastatav ning tervisele hea.
Keefir – pika ja põneva ajalooga piimajook
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keefir on legendi järgi koguni taevalikku päritolu, sest keefiriseened pärinevat prohvet Muhamedilt endalt, kes loonud joogi alkoholi tarbimise vähendamiseks. Igati mõistlik tegu inimeste normaalseteks joojateks vormimisel, kas pole?
Öeldakse, et heal lapsel mitu nime ja küllap siis võib ühel väärt toiduainelgi olla mitu loomislugu. Tänapäevaste teadmiste järgi pärineb keefir hoopiski Kaukaasiast, Elbruse lähedal asuvatest mägiküladest, kus algselt valmistati seda kääritamisega kitsemaost kotis.
Kitse maost tehtud lähkrisse kallati piim, mis seal siis mikroobide toimel hapnes. Kui jook sai valmis, valati lähkrisse taas rõõska piima ja kogu tsükkel kordus. Tasapisi levisid kuuldused mägilaste hapendatud piimajoogi imelisest tervistavast mõjust laia maailma. Juuretise, niinimetatud keefiriseente hankimine polnud paraku sugugi lihtne, sest mägirahvaste uskumuse kohaselt ei tohtinud juuretist müüa, vahetada ega ka mitte kinkida. Pikkade läbirääkimiste ning koguni sõjalise sekkumise tulemusel jõudsid keefiriseened viimaks Moskvasse. 19. sajandi keskpaigas levis joogi valmistamise kunst sealt juba mitmele poole mujalegi.
Kallis rammupiim
Eestis sai keefir laiemalt tuntuks eelmise sajandi alguses. Keefirit nimetati rammupiimaks ning see oli üpriski kallis joogipoolis, makstes piimast koguni kolm korda rohkem. Perenaiste hulgas läksid hinda lehesabades ilmunud lood keefiri väärt omaduste ning koduse valmistamise kohta.
Praegusajal valmistatakse keefirit segajuuretisest, mis lisaks piimhappebakteritele sisaldab pärme, äädikhapet ning aroomi tekitavaid baktereid. Eri piirkondadest pärit juuretise mikroobikooslus on mõnevõrra erinev, seepärast maitseb ja lõhnab eri maades valmistatud keefir pisut isemoodi. Hoolimata sellest, et joogi toitaineline põhikoostis on üks ja seesama.
Juuretise kooslusest lähtuvalt valmib keefir segakäärimise käigus ja seetõttu sisaldab jook lisaks piimhappele süsihappegaasi, lenduvaid happeid, maitse- ja aroomiühendeid ning väheses koguses alkoholi. Sellest viimasest tõigast ehmuda ei tasuks, sest keefiris sisalduv alkoholikogus on niivõrd väike, et ei tekita joovet. Näiteks leidub 2,5protsendilise rasvasusega keefiris alkoholi umbes 0,5 protsenti. Etanooli hulk keefiris sõltub käärimisajast ja -temperatuurist. Alkoholkäärimist tootes toimetavad pärmid ja selle tulemusel moodustubki piimasuhkrust etanool. Protsessi käigus eralduvad süsihappegaasi mullikesed soodustavad tootes peenehelbelise kalgendi teket, mis annabki keefirile ainuomase pehme konsistentsi.
Keefir on tipptoiduaine
Keefir oli ja on tipptoiduaine, mida peaksime tarbima igas elueas. Selle valgud on inimkeha jaoks väga kõrge bioväärtusega. Neist saame tubli koguse ja sobivas vahekorras kõiki aminohappeid, sealhulgas neid, mida inimorganism ise ei tooda.
Keefiri valke on hõlpsam seedida, sest joogis olevad piimavalgud on kalgendunud ning mikroorganismide ensüümid on need osaliselt lõhustanud. Keefirit võib rüübata ka piima suhtes allergiline inimene, sest piimavalkude allergeensus hapnemise käigus väheneb. Hapuka joogina ergutab keefir seedenäärmete tegevust.
