Kuidas tervisemurega metsaveerest Tartusse või Tallinnasse saaks?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Tairo Lutter

Mis häda võiks põlise kõoka, vastsekuustelase, põdralase või missolase Tartusse või – veel enam – Tallinnasse ajada? Kui tegu on väärikas eas inimesega, siis kardetavasti ikka mõni tervisemure, mis arsti möödapääsmatut sekkumist vajab.

Sinna arsti juurde on vaja muidugi moel või teisel saada. Kui omal on auto olemas, siis on hästi. Kui lapsel või lapselapsel pole muret sõidutada, on asi lahendatud. Kui leidub mõni tuttav, kellega kaubale saab, on sõidu eest hoolitsetud. Kui ühistranspordiga saab ära käidud, on lahendus olemas. Aga kui ühtegi sellist varianti pole?

Sedaviisi kimpu jäämiseks ei olegi kuigi palju vaja. Kujutagem ette maal elavat vanapaari, kel on auto aastakümneid olemas ning vaat et igapäevaselt sõidus olnud. Aga ühel päeval on mees silmitsi tervisehädaga, mis ei luba tal rooli taha istuda. Naisel juhilube ei ole. Lapsed ei näe keset töönädalat kaugelt linnast tulemiseks võimalust. Ainus täisealine lapselaps on sootuks Austraalias. Sõpru ja tuttavaid ikka on, aga kui ühel hetkel läheb transporti vaja, võib end sellegipoolest piltlikult öeldes keset tühja välja leida.

Kui kutsuks takso?

Taksod muidugi sõidavad, aga nendega liikumine läheb kulukaks. Või kas ikka niiväga läheb? Järsku teeb taksoroolis olev füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) pika sõidu puhul sootuks soodsama kilomeetrihinna?

Aastaid taksojuhiametit pidanud viljandlane Hubert Mägi kinnitab, et lootus kaugema otsa puhul soodsam hind saada pole üldsegi alusetu.

„Kõik on kokku leppimise küsimus,” ütleb ta. Küll aga ei maksa oodata nõnda vägevat allahindlust, nagu näiteks poole hinnaga sõitmine. Kasum, mille taksojuhid tavahindadega sõites saavad, on lihtsalt märksa õhem.

„Võtame Viljandist Tartusse sõitmise näite. Koos linnasõiduga on vahemaa 80–85 kilomeetrit. Kui kilomeetrihind on üks euro, on summa 80–85 eurot. Aga kui kokku leppida, võib sõita ka 70 euroga. Või 65ga,” kirjeldab ta.

Niisuguseid arsti juurde sõitmisi tuleb Mägi sõnul ette väga harva. Isegi Viljandi kohalikust haiglast veidi eemale maale sõitmist (või vastupidi) pole palju. Ning mis puudutab mööda kohalikke maateid sõitmisi, siis needki on taksojuhi seisukohast omaette tüli.

Ants Väärsi aitab teisi

Kui tervisehäda on tõsisem ja püsivam, invaliidsuseni välja, ning raviasutuste vahet tuleb käia tihemini, siis on põhjust kasutada tavalise takso asemel invatakso teenust. Ning kui rääkida invataksodest, siis ei saa vaadata mööda põlvamaalasest Ants Väärsist: mitu rasket haigust seljatanud ning ratastoolist jalgele tõusnud kuuekümnendates eluaastates mehest, kes on viimased kolm ja pool aastat tulu teenimata erilisi transporditingimusi vajavaid haigeid vedanud. Missiooni- ja tänutundest, nagu ta ise kinnitab.

„Vanajumal on mind väga hoidnud ja andnud mulle võimaluse teisi aidata,” selgitab pensionist elatuv Ants Väärsi.

Lühemate sõitude puhul 40 ning pikemate vahemaade puhul 30 sendine kilomeetrihind läheb kütusekulu ja remondiraha katteks. Remondiraha kulub vägagi ära, sest Antsu mõlemad päevinäinud autod on läbinud üle 600 000 kilomeetri. Seetõttu ongi käivitatud projekt „Aitame Antsul aidata”, millega kogutakse raha uue invabussi ostmiseks.

Ants Väärsi kogemused näitavad ilmekalt, et kättesaadava invatransporditeenuse järele on Eestis suur vajadus. Eelmisel aastal kogunes talle tublisti üle 300 erineva käimise. Põlvamaa mehe sõidud ulatuvad seejuures üle Eesti. Paari kuu eest lisandus tema klientide hulka 24aastane Mait Männistu, kes on autoõnnetuse tagajärjel alakehast halvatud. Teda tuleb lähemas tulevikus nii mõnelgi korral Põlvast Haapsallu taastusravikeskusesse viia ja sealt tagasi tuua.

„Ants Väärsi autos on hea sõita, seal saab raamil pikali või poolistukil olla, tavalise autoga sellist pikka sõitu üle ei elaks,” räägib Mait Männistu. „Ants on väga hooliv inimene.”

    Tagasi üles