Peagi saabub taas rattasõidu tippaeg. Millal siis veel, kui mitte nüüd – teede tahenedes ja pikemalt juba suvise puhkuse ning maal olemise ajal.
Rattaga sõitmisel saab nii üksindust kui ka seltsi nautida
11. aprill 2016, 09:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päeva pikkusestki jagub üha enam ja veel hilistel õhtutundidelgi näeb inimesi mõnusalt ringi väntamas. Et rattasõitu oskavate inimeste protsent peaks meil kindla peale kuskil 90 ja 100 protsendi vahele jääma, siis on pedaalisõtkujate hulgas kõiki – innukatest kolmerattalisi tallavatest põnnidest kuni sümboolse tädi Maalini välja.
Muidugi paneb vanus rattasõitmisele kuskil piiri peale, sest kukkumise kartus saabub palju varem, kui kustuvad rattasõidu oskus ja lust. Oleneb muidugi sellest, kus sõidetakse. Kui miskit segavat ees pole, sõidutee teada ja isegi see on selge, kus kiiremini vändata saab ja kus tempot maha võtta tuleb, siis kestab rattasõit uskumatult kõrge eani välja.
Kui vähegi võimalust, siis enamik maakohtade ja väikelinnade seeniorrahvast ajab rattaga liikudes üsna suure osa oma igapäevaseid toiminguid. Kui oleks veelgi paremaid sõidutingimusi, just turvalisi kergliiklusteid, aga ka enam hoolivust teel sõitva ratturi suhtes, liigutaks kahel rattal veelgi rohkem. Nii et ratas kuulub meie tegemistesse justkui loomupäraselt ja meeldival moel.
Oma ratas ja tuttav sõidukant
Kindlus neis kahes asjas on vaieldamatult rattasõidumõnu alus. Me kõik mäletame, kui selle kõige esimese oma kaherattalise saime. Oli ikka õhinat ja kihutamist! Edasi on ratas meie ellu kuulunud nii, kuidas võimalused ja vajadused lubanud on.
Mõnes kohas on rattaga liikumine lausa lust, teises paigas kujuneb rattasõit parajaks sekeldamiseks, sest pole normaalset liikumisvõimalust ning lõpuks ei saa ratast veel kuhugi jätta ka. Et see ikka korraks asju ajama minnes ja peatselt tagasi tulles ikka alles oleks. Sedasi jäävadki lõpuks paljud võimalikud sõidud sõitmata ja see nii hea ning igaühele sobiv koormus saamata.
Ei ole teist nii sobiva toimega kehalist tegevust, mis sujuvalt, lausa kerivalt käiks ning vahepeale ka head, vabakäigul veeremisega sõitu võimaldaks. Kui just ei pea kuskil pidevalt vastumäge punnima ega tihedas liikluses autode hingust kuklas tundma. Ka tolmusel ajal kuskil autode taga kruusasodis sõtkudes ei paku rattasõit just erilist naudingut. Seepärast ongi paljud endale sellise sõidutee valinud, kus seda kõike kogema ei peaks. Et saaks ringi sõites ikka kaeda, ilma nautida või hoopiski trotsida, ilma et sellest mingit häda ja katsumust sünniks.
Rattaga sõitmisel saab nii üksindust kui ka seltsi nautida, sekka võib ka mõnusa jutupuhumise üles võtta. Ilma et see sõidurütmi segi ajaks või tähelepanu mujale viiks.
Kui tegutsemiseks sobiv ratas olemas, siis saab kõik kaasas olevad asjad kenasti juhtraua ette korvi, taha pakiraamile või häda korral isegi juhtraua külge riputada. Peamine, et käed vabaks jääksid ja ratas juhitud saaks.
Ei pea sõitmiseks ka mingeid erilisi sõiduriideid olema, nii et igapäevaste asjatoimetuste tarbeks seljas olev väntamist kuidagi ei takistaks. Eks kõva tuul, külm ja vihmasagar panevad vahel kaaluma, kas täna minna sõitma või selle ilmaga siiski ei kannata. On ju suuremal liikumiskiirusel kõik need kolm ilmanähtust lausa mitmekordse mõjuga, nii et juba lühikese sõidumaa järel tunned, et oled kas päris läbi külmunud või lausa vettinud. Kui aga siiski pead just rattaga minema, siis ei jää muud üle, kui tuult ja vett pidav vammus või keep ülle tõmmata.
Oskuslikule ja suure kogemusega rattasõitjal on need asjad kõik läbi kogetud. Tal ei jää küll midagi ei ilma ega olude taha kinni. Niisiis kohtabki rattaga liikujate hulgas ja iga ilmaga kõiksorti pedaalisõtkujaid, keda jälgides hoomad üsna peagi, kas talle sõit istub, kui oskuslikult ta ratast valitseb ning kas ta seda kõike ka tõeliselt naudib.
