Vanad ja noored koos – kas pereidüll või tülide tallermaa

FOTO: Shutterstock

Aastakümneid tagasi oli täiesti tavaline, kui üht eluaset jagas mitu peret ja põlvkonda. Päris ära kadunud see komme pole seniajani, kuid tihtilugu leiavad noored siiski, et omaette elamine hoiab suhted lähedastega korras.

Sellel, kui noored ja vanad kolivad ühe katuse alla, on Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudi vanemteaduri Marju Kõivupuu sõnul igal konkreetsel juhul eri põhjus. „Näiteks jätkub oma majas ruumi mitmele põlvkonnale ning koos elades on odavam. Teinekord on peres keegi, kes vajab keskmisest rohkem abi ja toetust ning omavahel koormust jagades on hõlpsam toime tulla. Samuti on noortel niimoodi mugavam – vanemad teevad ebameeldivamad asjatoimetused noorte eest ära. Sellisel kooselul on ka emotsionaalne külg. Pere ongi harjunud koos toimetama: neil on ühised huvid või hoopis pereettevõte,” loetleb Kõivupuu.

30aastane Marika kolis vanematekoju siis, kui lapsed olid väikesed ning oma kodu ehitus pooleli. Aasta kestnud kooselu näitas ilmekalt, et nende perele ei sobinud see sugugi. Noored elavad nüüd omaette ja õnneks on tekkinud arusaamatused ununenud ja suhted pole enam okkalised.

Marika on möödunut põhjalikult analüüsinud ja teab nüüd, kuidas oleks saanud elu paremini korraldada. „Kuna maja on väike, elasime seal pead-jalad koos ning omaette olemise ruumi polnud ei lastel ega vanaemal. Ja nii me kraaklesime laokil mänguasjade, pesemata kohvitassi või lõngakerade pärast. Tegelikult oleksime pidanud kokku leppima, kus on mängutuba, millal keegi köögis toimetab ja nii edasi,” jutustab ta.

Teise probleemina nimetab naine seda, et ta võttis enda kanda ka oma vanemate elu korraldamise ja asjaajamise. „Eks ma esialgu olin ilmselt tänuvõla tõttu väga abivalmis. Kuid märkamatult langesid minu õlule kõik poes ja apteegis käimised, arvete tasumine, perearstikeskuse ja arsti vahet sõitmine ja nii edasi,” loetleb naine.

Marikat nörritab see, et vanemad võtsid seda iseenesestmõistetavana ning enamasti koges ta vastutasuks rahulolematust, kui asjad viibisid või poekotis ei leidunud meelepärast.

„Võib-olla olen ma tänamatu ja ülekohtune, kuid ma hingasin kergendatult, kui perega oma uude koju kolisime ja oma elu taas oma käe järele sättisime. Nüüd ma saan aru ütlusest „Mida harvem tuled, seda armsam oled!”,” ütleb naine muigamisi.

Marika tunnistab samas, et see aasta kinkis talle midagi väga väärtuslikku. Tema lapsed muutusid vanaema-vanaisaga väga lähedaseks. „Mu süda heldib, kui ma kuulen neid lugemas vanaema õpetatud liisusalme. Näen, millise õhinaga nad ootavad vanavanemate juurde minekut. Sellist sidet poleks nad ilmselt vaid nädalavahetustel kohtudes saavutanud.”

Eri põlvkondade vaated põrkuvad

Tallinna Ülikooli Eesti Demograafiakeskuse nooremteaduri ning SHARE Eesti projektijuhi Tiina Tambaumi sõnul on mitme põlvkonna kooselamise probleemid suures plaanis samad mis tavaliselgi perel. Nii võib juhtuda, et üksteise vajadusi ei märgata ja nendega ei arvestata ning inimest ei austata sellisena, nagu ta on.

Kui põlvkonnad on koos mingi välise sunni tõttu, näiteks vajab vanem inimene pidevat hoolt või pole eraldi elades võimalik ühel või mitmel perel materiaalselt toime tulla, siis on eluolusse pingeallikas sisse kodeeritud. Niikaua, kuni seda ei saa likvideerida, tuleb sellega teadlikult tegeleda.

„Ma olen avastanud, et põhimõte, mida õpetatakse küll organisatsioonijuhtimises, töötab väga hästi mistahes inimeste grupis. Inimese õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus. Kui inimesel pole kohustusi, aga ta nõuab endale igas asjas õigusi, tekitab see rahulolematust. Ja ka vastupidi – kui inimesele pole antud õigusi, ei saa talle peale panna kohustusi ja vastutust,” arutleb Tambaum.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles