Unistamisvõimeta oleksime ammu välja surnud

Foto: PantherMedia/Scanpix

Mõtleme, milliseks on inimene evolutsioonis välja kujunenud ja mida oleme ellujäämiseks vajanud. Siis mõistame paremini, miks me just nii käitume või mõtleme.

Iga inimene on isiksusena unikaalne ja ainukordne, teisalt oleme kõik omavahel vägagi sarnased, ühe ema lapsed. Meist igal on unikaalne elukogemuste pagas. Sellel on mõju nii emotsioonidele kui ka käitumisele. Kuid meil kõigil on ka närvirakud, mida nimetatakse peegelneuroniteks, loodud selleks, et jäljendada nähtut.

Inimene on olemuselt nn karjaloom ja vajab tunnet, et kuulub karja. Teda tunnustatakse selles karjas ja ta saab suhelda endasarnastega. See seletab inimese käitumist, et üksi olles käitutakse ühtmoodi ja teiste pilgu all olles sageli aga hoopis teisiti. Sinna kuuluvad ka olukorrad, mida nimetatakse massipsühhoosiks.

Seega, kui televiisoris näidatakse, lehes kirjutatakse, naabrid-tuttavad räägivad, siis sellega kujundatakse alati meie suhtumist ja käitumist. Võime seda nimetada reklaamiks, mis mõjutab meie alateadvuses tehtavaid valikuid.

Me kõik teame, et ilma energiata töötava igiliikuri ehitamine pole tegelikult võimalik, samuti nagu pole võimalik elu ilma söömata-joomata ehk eluks on vaja energia juurdevoolu. Kuid inimesele on antud unistamisvõime. Ikka ja jälle võime kohata inimesi, kes usuvad, et just nemad on välja valitud ja viivad ellu selle, milleks teised pole võimelised, nad võidavad loodusseadused ja ehitavad igiliikuri. Või räägivad teistele, et ei nad ei söö ega ole kunagi söönud, vaid tarbivad hoopis päikesepaistet, saades sealt kõik vajaliku. Mingist hetkest võib see juba olla ka vaimse tervise häire, kuid unistamise võime, mis kujuneb välja lapsena, ka ilmvõimatutest asjadest, nagu on reaalsuse müstifitseerimine, on loodus meile kaasa andnud ja järelikult on sellel oma eesmärk. Kui me pole millegagi rahul, hakkame unistama paremast. Öeldakse isegi, et kogu inimkonna areng põhineb meie unistamise võimel, ilma selleta oleksime ammu välja surnud.

Mõned põlvkonnad tagasi oli õppinud arste väga vähe, kuid igas külas oli oma teadjanaine ja mõni neist oli tunnustatud ka kaugema maa tagant. Nagu nimigi ütleb, oli tegemist inimesega, kel oli võime teisi inimesi ja nende olukordi tavalisest enam mõista, millele lisandus omakorda ümbritseva keskkonna ja taimede tundmine.

Inimene on kujunenud selleks, kes ta on, teda ümbritseva eluslooduse keskel. Algmaterjal on kogu elusloodusel üks ja seesama. Meie arengutee lahknes inimese lähimast sugulasest bonobo-ahvist ehk kääbusšimpansist kuskil kuus miljonit aastat tagasi. Muuseas, ka bonobod unistavad ja nende käitumises on väga palju meiega sarnast. Kuid taimedki suhtlevad omavahel. Seda on kinnitanud mitte ainult teadjanaised, vaid ka teadlaste uuringud. Nagu nimigi ütleb, on teadjanaised oma oskusi elu jooksul arendanud. Nad on oma tegevuse käigus õppinud, kuidas inimesi ja loomi tabanud hädasid mõista ning neid siis aidanud.

Kui teadjanaine sai oma oskused ja teadmised reeglina igapäevatoimetuste kõrvalt kelleltki lähedaselt pereliikmelt ja arenes ise neid oskusi ja teadmisi omakorda arendades, siis praegune arstiks õppinu on vähemalt kuus aastat kindla õppekava järgi teadmisi omandanud. Seejärel toimub enesetäiendamine valitud erialal, mis kestab veel aastaid. Ka näiteks Hiina meditsiinis toimub analoogne ravimisoskuste omandamine. Selleks kulub vähemalt 10 aasta ringis. Need teadmised ja oskused on reeglina universaalsed, raamatutesse kirja pandud ja juhistega reguleeritud.

Suur erinevus on selles, et ükski teadjanaine ei saa inimest käsitleda mehhanistlikult ehk ravides vaid haiget kohta ja jättes kõrvale inimese kui tervikliku isiksuse. Kaua õppinud arsti töö on mõjutatud kulu-tulususe nõudest. Näiteks Hollandis on ühe patsiendi vastuvõtuks arstile arvestatud 10 minutit, kuid sageli antakse tohtrile seda aega veel vähem. Arstil on ilmselgelt liiga vähe aega, et süüvida patsiendi isiksusse ja selle isiksuse individuaalsetesse vajadustesse. Eriti juhul, kui kohtutakse esimest korda.