Hiljuti küsis keegi auditooriumi ees: „Mis rolli mängid sina oma filmis pealkirjaga „Minu elu”? Üks kuulajatest vastas: „Muidugi peaosa.” Teised naeratasid tunnustavalt: „Tubli, õige vastus.”
Elu kui film
14. märts 2016, 08:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka mina naeratasin. Kui aga hiljem mõtlema hakkasin, taipasin, et peategelane mängib tavaliselt nii, nagu režissöör ette kujutab, näeb välja, nagu grimmeerija-juuksur-kostüümikunstnik on teda kujundanud, räägib stsenaristi kirjutatud teksti, vahel laulab helilooja viisi järgi.
Sageli mängib näitleja oma olemusest väga erinevat rolli, et teiste soove täita ja nende tahe vaatajani tuua. Oma mängus ei ole ta tavaliselt kuigi vaba. Mõni näitleja saab mõne režissööriga rohkem arutada ja oma nägemuse järgi mängida, teisel juhul täidab ta peamiselt korraldusi.
Vahel stsenarist kirjutab rolli ja režissöör lavastab filmi just konkreetset näitlajat silmas pidades või isegi tema jaoks. Tõsi, on ka mono- ja autorifilme, kus teed kõik ise, kuid need on pigem lõigud või „lühifilmid“ ja kas need ka sellise terviku moodustavad, et ise rahule jääd, on iseküsimus.
Ka oma elus ei ole keegi lõpuni vaba. Kuigi sa mängid oma elus peaosa, siis tasub mõelda, kelle sõnu sa räägid, kelle unistusi teostad, kelle soove täidad. Kes on sinu elu režissöör, kunstnik, grimmerija, helilooja?
Ka sinul on vajadused
Mulle tuli meelde lugu ühelt kahepäevaselt koolituselt. Teise päeva hommikul tegime visualisatsiooni ehk kujutasime elu fotode, diagrammide, graafikute ja skeemide abil, et teadvustada erinevate elu valdkondade kaupa, mida mina tegelikult tahan, mida vajan, et oma eluga rahul ja õnnelik olla. Pärast harjutust jagasid osalejad oma muljeid. Kui järjekord jõudis ühe suure haigla staažika ülemõeni, ei saanud ta tükk aega sõna suust. Peale mõningast enese kogumist hakkas ta rääkima. See teave, et tema ise ka midagi tahta võib, oli olnud talle täielik šokk. Ta rääkis, et algul tegi ta seda, mida ema ja isa tahtsid, siis käitus nii, nagu õpetajad, vahel ka sõbrad soovisid. Pärast kooli lõppu läks tööle ja seal tuli täita arsti korraldusi ning haigete soove. Siis tulid mees ja lapsed, kellele ta oli alati olemas ninng ta püüdis igati nende meele järele olla. Naisest sai haigla ülemõde, millega lisandus arstile ja patsientidele veel kolmas grupp – haigla õed. Nii ta tegutses selles kolmurgas, et kõigi soove täita ja oli iseenda täiesti ära kaotanud. Nüüd sai ta aru, et tema on ka olemas, et ka temal on oma soovid ja vajadused. Seda oli naisele nii palju, et rohkem ta sel päeval enam ei rääkinud. Ta võttis sõna vaid lõpuringis, kus ta pisarsilmi tänas selle eest, et end üles leidis.
Kas tuleb midagi tuttavat ette? Vast mitte nii drastiliselt, sest ülemõe kutse mängis siin ka olulist rolli, kuid siiski.
Psühhoterapeut kuuleb üpris sageli (ja mitte ainult mina!) vastust küsimusele, miks naine vastuvõtule tuli: „Ma ei saa ega taha enam samamoodi jätkata. Olen eluaeg teinud, mida vanemad, mees, lapsed ja ülemus on tahtnud. Nüüd lõpuks tahan teha seda, mida ise teha tahan. Öelge teie, mida ma tegema pean!”
Kui ma vastan, et tehke siis seda, mida tahate, vaatab ta mulle arusaamatult või isegi etteheitvalt otsa ja küsib: „Aga mida siis?” Ma selgitan, et näen teda esimest korda, ainult mõni minut ja kuidas mina peaksin teadma, mida ta tahab. Küsin: „Aga mida te siis tahate?“ Sageli kuulen selle peale juttu sellest, mida ta ei taha ja mis talle ei meeldi. Küsin siis uuesti: „Aga mida te tahate?” Vastuseks kõleb: „Ma ju just rääkisin!” Mina räägib: „Ei, te ei kõnelnud sellest mitte poole sõnagagi. Te rääkisite, mida te ei taha ja mis teile ei meeldi, kuid te ei rääkinud sellest, mida soovite.”
Sageli toon näite: „Kujutage ette, et pea iga päev, kui te koju jõuate, istub mees tugitoolis, loeb lehte ja joob õlut. Te teete märkuse, et teile ei meeldi, kui ta igal õhtul tugitoolis istub, lehti loeb ja õlut joob. Järgmisel päeval tulete koju ja... mees on diivanil pikali, loeb ajakirja ja viinapudel on laual. Kõik kolm punkti, mis teile ei meeldinud, on täidetud. Kas olete rahul?”
Mõni jääb tõsiseks, mõni hakkab naerma, aga on ka lausa solvumist ette tulnud. „Kas nüüd saate aru, mis vahe on sellel, kui teate ja ütlete, mida ei taha ja sellel, mida tahate. Mida teie tahate?” Peale mõningast pausi kuulen: “Ma ei tea ju.”
Leia oma soovid üles
Sellest algabki teraapia – kõigepealt on vaja üles leida ja aru saada, mida mina ise tahan, mis on mulle oluline, mis on minu tähtsamad väärtused. Elus ei saa alati kõike, aga teades, mis on mulle oluline, saan selles suunas liikuda. Sujuvalt, aeg-ajalt kontrollides, kas see, mille poole liigun, on ikka see, mida ma tegelikult tahan. Ja kui selgub, et ei ole, siis tuleks seisatada, täpsustada, mida ja kuhu tahan jõuda ja alles siis uuesti liikuma hakata. Ei ole mõtet pingutada ja vales suunas edasi rühkida.
