Need read pani eile Tartu Ülikooli raamatukogus kirja ajaloolane Hillar Palamets, et näidata Tartu Postimehe lugejatele, milline on üks ametlikult ilusaks tunnistatud käekiri.
Eesti ilusaim käekiri katab käsikirjade lehekülgi
21. detsember 2010, 08:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ilusaima käekirja konkursi võitjad kuulutati välja reedeses ETV «Terevisiooni» saates. Kolm võrdselt parimat tööd esitasid aia- ja maastikukujundaja Merle Kares, sisekujundaja Ene Ammer ning ajaloolane ja pedagoog, Raadio 2 saatesarja «Ajalootund» kauane autor Hillar Palamets.
Konkursil selgitasid ilusaimad käekirjad välja kunstiakadeemia rektor Signe Kivi, kirjandusteadlane Rein Veidemann ja kirjanik Kadri Kõusaar.
«Terevisioonis» oktoobri algul välja kuulutatud võistlusele saabus üle 700 kirja, osalejaid oli isegi Itaaliast, Saksamaalt ja Soomest.
Kõik valmib käsitsi
Eile peatus Palamets oma igapäevasel ringil Tartu Ülikooli raamatukogus. Ta võttis portfellist välja näiteid ja rääkis neid lehitsedes, et ta kirjutab käsitsi kõike, ka oma raadiosaadeteks tarvilikud tekstid ja raamatute käsikirjad. Kohati torkab silma värviliste pastakate, vildikate ja pliiatsitega sõnu ja lauseid.
Nii oli ka seni tema viimati ilmunud raamatuga «Eesti Vabadussõja lugu» (Elmatar, 2010, lisanduseks CD). Samasugune käsikiri on valmimas järgmisele raamatule, mis käsitleb enigmaatikat, mõistatamist, ajusporti ja mälumängu koos tuhande küsimusega. Tõenäoliselt üllitab selle tuleval aastal kirjastus Atlex.
«Tänapäeva väga hästi loetavas arvutikirjas torkab käekiri silma,» ütles Palamets. «Ma olen aga ka kolm kirjutusmasinat läbi kirjutanud. Mul on vaja kirjutamiseks lagedat lauapinda, kuhu ma saan küünarnukid panna ja materjalid laiali laotada. Siis on mõnus olla.»
Käekirja kujunemisse on oma osa andnud geenid.
«Minu isa oli Koeru kihelkonnas suure perekonna kümnes laps,» ütles Palamets. «Koolis ilmnes, et tal on ilus käekiri, ja kui ta võeti teenima tsaarikroonut, sai temast staabis piissar (kirjutaja – toim), sest kirjutusmasinad olid veel haruldased. Eks ole see ka natuke isalt saadud, aga teine asi – mulle meeldib niimoodi ilusti kirjutada. See jätab esteetiliselt hea mulje.»
Samasuguse kauni käekirja ja värviliste joontega kattis Palamets tudengeid õpetades auditooriumide tahvleid. «Värvilisi kriite ma tegin ise,» meenutas ta. «Kastsin valge kriidi punase või sinise tindi sisse, lasksin hästi aeglaselt kuivada ja sain roosa või õrnsinise tooni.»
Grafoloogiast
Käekirja järgi saab inimesi ka iseloomustada, koostada grafoloogilise portree. Alljärgnevad lõigud on tipitud arvutisse Ingvar Luhaääre raamatule «Käekirjad kõnelevad. Grafoloogia kõigile» (1993) tuginedes.
Hillar Palametsa kirja kaldenurk näitab, et tegemist on temperamentse, tundeküllase, heasüdamliku ja tasakaaluka mehega. Tähtede omavahelise kõrguse suhe näitab kirjutaja eneseusku ja optimistlikkust. Suured sõna- ja reavahed kõnelevad selget keelt sellest, et kirjutaja tahab hoida teisi endast pigem eemal kui lähedal.
Ühte ja teist ütlevad ka Palametsa käega kirja pandud üksikud tähed. Näiteks t-tähe ristjoon annab märku kirjutaja energilisusest ja tugevast tahtejõust. Tema g- ja j-tähe kohati nurklik silmus laseb aga aimata edevust ja soovi muljet avaldada... «See on õige!» hüüdis ilusaima käekirja omanik vahele.
Suured algustähed ja paisutused silmustes näitavad soovi olla tähelepanu keskmes, tema vajadust armastuse ja tunnustuse järele. «Mingil määral grafoloogia midagi näitab, aga mitte täielikult,» ütles Palamets.