Alzheimer ei olegi enam nii lootusetu tulevikuga haigus?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Los Angelesis asuva California ülikooli (UCLA) teadlased pakuvad lootusekübet ka neile, kes on saanud lootusetu diagnoosi.
Los Angelesis asuva California ülikooli (UCLA) teadlased pakuvad lootusekübet ka neile, kes on saanud lootusetu diagnoosi. Foto: Panther Media/Scanpix

Toidukaupluses astub 49aastase Julie juurde üks naisterahvas. „Julie! Kuidas sul läinud on?“ küsib ta moel, nagu oleksid nad ammused tuttavad. Julie vaatab talle tühja pilguga otsa. Mööduvad mõned ebamugavad sekundid. „Kes ta küll olla võiks?“ mõtleb Julie  endamisi. Mitte kuidagi ei meenu.

„Mäletad, meie poisid käisid koos koolis?“ on teine abivalmis meenutama. „Käisime neil kordamööda pikapäevarühmas järel.“ Julie peas valitseb tühjus. Mitte kuidagi ei meenu. Ligi hiilib paanika. „Ma püüdsin käituda, nagu mäletaksin teda, aga pärast ei suutnud ostudele keskenduda ja läksin poest välja, et rahuneda.“ Isegi aastaid hiljem on naise jaoks selle episoodi meenutamine kohutav.

Ameerika Ühendriikide uudistekanal CNN (Cable News Networks) kirjelduse kohaselt oli see esimene märk Julie algavast Alzheimeri tõvest. Geneetilised testid tõestasid oletusi. Mäluaugud andsid endast üha sagedamini märku: aeg-ajalt avastas ta end sekunditeks kohtadest, mis ei tundunud üldse tuttavad, siis aga tundis igapäevasele teekonnale jäävad paigad jälle ära. Mõnikord unustas ta, et vestleb parasjagu abikaasaga ja läks toast välja keset lauset. Ta luges, aga ei mäletanud, mida. Tulevik süveneva haigusega tundus liig taluda. Pärast diagnoosi teada saamist tekkinud hirm suurendas lootusetuse tunnet. „Ma tõesti kaalusin, kas elul on enam mõtet,“ kinnitab ta.

Lootust on ka lootusetu diagnoosi korral

Alzheimeri tõbi mõjutab enam kui 5 miljonit ameeriklast ja on kuues surma põhjus USAs. Ravi aga pole.

Los Angelesis asuva California ülikooli (UCLA) teadlased pakuvad lootusekübet ka neile, kes on saanud lootusetu diagnoosi. Üheksal erineva dementsuse astmega patsiendil kümnest, kes uuringus osalesid, hakkasid sümptomid läbitud programmi käigus harvenema.

Foto: Panther Media/Scanpix

Programmi kestel optimeeriti patsientide D-vitamiini sisaldust veres ning kasutati erinevaid oomega rasvhappeid ajus tekkinud katkestuste „parandamiseks“, kontrolliti soolte tervislikku seisundit ja normeeriti insuliini taset organismis.

Mõned kuud pärast sellise üsna radikaalse programmi algust ärkasid patsiendid vanuses 55–75, et nende mälu on kas paranenud või taastunud haigestumiseelsele tasemele. Ainult ühel, hilistes 60ndates patsiendil, kel oli kaugele arenenud dementsus, haigus võrreldes programmi algusega süvenes.

Programmi tulemused avaldati sügisel ajakirjas „Aging“ (vananemine – toim) selgitusega, et kõikide nende meetodite üheaegne kasutamine võib anda tulemusi haiguse pidurdamisel. Eriti, kui tegemist on Alzheimeri varajase staadiumiga, ütles uuringu autor UCLA Alzheimeri tõve uurimisosakonna juhataja dr. Dale Bredesen.

Uurimise all oli 36 võimalikku faktorit põletiku, ebakõlade või puudujääkide tekkeks. „Neist igaüks on osa suuremast puslest. See on nagu 36 katusega auk. Ühel inimesel on mõni nendest aukudest suurem näiteks füüsilise koormuse puudumine ja teine aukudest jälle väiksem,“ selgitab Bredesen.

Uuringurühmas osalenud kümme patsienti läbisid põhjaliku tervisekontrolli, sealhulgas vereanalüüsid ja ajuuuringud. Samuti hindasid arstid nende neuropsühholoogilist seisundit. Bredeseni ütlust mööda oli enamikul patsiendil 10–24 korrigeerimist vajavat probleemi.

Ta rõhutas, et kuna haigust ei tekita mitte üks põhjus, siis tuleks ka ravimisel keskenduda mitme haigusetekitaja eemaldamisele. „Seni on ravimifirmadel aga väga hea ravim, mis leevendab vaid üht sümptomit, mistõttu pole ka ime, miks ravim ei toimi,“ sõnab ta.

Uuringus osalenud 69aastane Peter on mälukaotusega silmitsi seisnud 11 aastat. Muidu karbis ikka kirkamate kriitide hulka kuulunud ja tervishoiuvaldkonnas töötanud mees märkas 58aastasena, et ei tunne enam nägusid ära. Ka võime numbreid kiiresti liita hakkas kaduma. Raamatu keskpaigaks oli ununenud selle algus.

„Ühel päeval treeningsaali minnes ei suutnud ma meenutada oma rõivakapi lukukombinatsiooni. Seisin ja püüdsin meenutada, leida ajust seoseid, kuid see ei õnnestunud.“

Aasta hiljem tehtud uuring tuvastas ajukahjustuse, mis on Alzheimeri tõve tunnuseks. „Ilge jama, mõtlesin. Kaotan paari aasta juhiload ja viie aasta pärast olen abitu,“ meenutab ta esimesi emotsioone.

Aastaid püüdis Peter sümptomeid varjata, kuigi teadis, et tõe ilmsiks tulek on vältimatu. Ajaks, mil talle pakuti võimalust programmis osaleda, mõlgutas mees tööst loobumise mõtteid.

Programmi käigus loobus Peter nn halbadest süsivesikutest oma toidulaual, samuti poolfabrikaatidest. Ta hakkas võtma probiootikume, tarvitama kookospähkli õli, läbimõeldumalt treenima ning kui vähegi võimalik, magama vähemalt kaheksa tundi jutti. Muudatusi oli menüüs veelgi. Näiteks suurenes taimsete ja värskete toiduainete osakaal.

Neli kuni kuus kuud hiljem oli taastunud peast arvutamise võime ja ta tundis jälle nägusid ära. 71aastane mees on siiani tööl hinnatud spetsialist.

„Julgen öelda küll, et olen praegu paremas vormis kui mõned aastad tagasi. Võimalik, et elu parimas vormis,“ arvab Peter.

Samas on sellised väiksed uuringud kaugel selleks, et üldistusi luua. Nii peavad teadlased vajalikuks suuremamahulisi uuringuid enne, kui soovitada ravi sellisel moel nagu sai osaks kümnele katsealusele.

Samuti rõhutavad teadlased, et kuna osalejate diagnoosid ja seisundid erinesid oluliselt, ei saa juba sel põhjusel järeldusi üldistamiseks kasutada, sest tulemusi pole võimalik ennustada.

Väiksed sammud tõid suure muudatuse

Mõni aeg pärast seda, kui Julie mäluprobleemid alguse said, avastasid arstid tal kaks koopiat APOE-4 alleeli, mis lühidalt öeldes tähendab, et see geeniviga takistab ta ajul iseeneslikku paranemist, mis omakorda suurendab riski haiguse süvenemiseks. Pärast viimase õlekõrre kadumist mattis naine end teadusuuringutesse, kogudes nii palju informatsiooni kui võimalik. Ta muutis eluviise lootes, et see aeglustab haigust. Ta otsis abi parimatelt spetsialistidelt, kes aitasid tal ajust toimuvat selgitada ja eluviisi muuta.

Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Selgus, et talle antud soovitused sarnanesid üsnagi Bredeseni programmile; Julie toidulaual oli rohkem kalaõli tooteid, ta tegeles kaks korda päevas meditatsiooniga ning magas 7–8 tundi igal ööl. Samuti hakkas ta korrapäraselt liikuma, mis parandas näiteks aju verevarustust. Õhtu- ja hommikusöögi vahele jäi vähemalt 12 tundi ning uneaja ja õhtusöögi vahele vähemalt 3 tundi. Samuti loobus ta poolfabrikaatidest, kiirtoidust või poelettidel pakutud valmistoidust. Tema tavapärane lõuna sisaldab juur- ja köögivilju, vabas looduses kasvanud kala ning oliiviõlis salatit.

Kuna Julie kuulus nende hulka, kelle hormonaalsed ebakõlad mõjutasid ka ajutegevust, võttis ta hormoonasendusravi. „Mu mälu taastub aeglaselt, kuid järjekindlalt,“ sõnab ta.

Kuigi mõne jaoks võib tunduda muutus äärmuslikuna, kinnitab naine, et toitumisharjumuste muutumine, eriti pakendatud toidust loobumine, oli vabastav.

Samas on teadlased seda meelt, et Bredeseni uuringu vaatepunkt, mis käsitleb haiguse ravi mitmetasandilisena, on sarnane Soomes kahe aasta vältel ja 1200 inimese seas läbi viidud uuringu järeldustega, kus samuti tuuakse välja, et mitme põhjuse järel tekkinud haiguse korral tuleks ravida kõiki põhjusi.

Ka Soomes läbi viidud uuringus olid vaatluse all toitumis- ja liikumisharjumused, mälutreening, sotsiaalne aktiivsus ning tegelemine riskiteguritega nagu südameprobleemid ja kognitiivne võimekus.

Bredesen lubas, et jätkab varases staadiumis Alzheimeri patsientide uurimist, kaasa arvatud patsiendid, kel on APOE-4.

Üldiselt on ta aga seda meelt, et kui käituda nii nagu emad omal ajal õpetasid: söö, maga ja liigu korralikult, hoia stressitase madal ja väldi kiirtoitu, on võimalik haiguse süvenemist peatada.

„Üks hõbedane kuulike ei ravi 36 auku katuses. Enne ravimi tarvitamist tuleks vähemalt mõned augud selles katuses ise lappida, arvab ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles