Hilda-Alise Alliksaar, neiupõlvenimega Tammark, ei taha esiotsa kuuldagi sellest, et temast kirjutada tahetakse, ta on pidanud oma raskest elust rääkima juba enam kui küll. Alles ajapikku ta leebub ja jutustab taas kord oma pika elu jooksul kogetust. Ja rääkida on proual palju.
Ta küll kohe jutu alguses ütleb nagu vabandavalt, et kõik sündmused ei ole enam hästi meeles ja eriti suur häda on arvudega – see saja-aastase pea ei pea ikka kõike kinni. Jah, Hilda-Alise Alliksaar sai aasta algul juba 99aastaseks. Keel ei paindugi kohe ütlema, et proua Alliksaarel on 99 aastat vanust, pigem sama palju tarkust ja elukogemust.
Ka välimusest ei paista tema kõrge vanus sugugi välja. Kullaka tooniga valged tihedad juuksed ja sile nägu, elutargad silmad ja sirge rüht on need, mis kõige esmalt silma hakkavad. Hiljem juba sõbralik olek ja sinna juurde mõtlik, vahetevahel tuhmunud mälestustesse takerduv jutt.
Hilda, nagu me tema lahkel loal peakangelannat kutsume, elab Helme vallas Jõku jõe ääres asuvas Kalme veski talus. See on tema põline vanematekodu, kust vahepealne kuri aeg ta eemale viis. Kalme veski, endine Roobe mõisa vesiveski, kuulus isa Andres Tammarkile, kes suri varakult, siis kui Hilda oli 18aastane. Ema Emilie jätkas pärast mehe surma möldriameti pidamist. Sooritas nõutava möldrieksami, sest kolm last tahtsid kasvatamist ja koolitamist.
Hilda sündis pere keskmise lapsena. «Lapsepõlv kahe venna seltsis oli tore. Meil oli ju veskikoht, minu isa oli mölder ja ema oskas veskitööd teha,» meenutab Hilda. «Isa oli emast 20 aastat vanem, kuigi välimuse järgi seda öelda ei saanud. Pärast isa surma juhendas veskit ema – mul oli väga tragi ema. Siinkandis oli viljajahvatajaid palju ja veski töötas kogu aeg. Vennad käisid veskis abiks. Pärastpoole, kui veski võeti riigile, oli ema siin ainult tööline,» meenutab vanaproua.
«Õppisin Valga tütarlaste gümnaasiumis. Ma ei lõpetanud seda, haiguse tõttu olin aasta kodus ja siis pandi mind Helme kodumajanduskeskkooli. Selle lõpetasin. Teised vennad lõpetasid – vanem Valga, noorem Tõrva – gümnaasiumi, vanem vend käis ka ülikoolis, noorem enam ei saanud minna, suur sõda ju algas.»
Vendasid enam ei ole. «Kaks aastat vanem vend Elmar põgenes Rootsi, enne seda abiellus Tallinnas kolonel Kanepi (Eesti Vabariigi ohvitser – L. M.) tütre Ursulaga. Ja siis läks. Elmar suri võõrsil noorelt, 36aastasena. Vennanaine käis hiljem mul siin külaski, nüüd ei ole enam vennanaist ka ...»
Kolm aastat nooremast vennast Johannesest ei tea õde midagi. «Jäi nii kadunuks, et ema ei teadnud ja mina samuti. Tean ainult, et mobiliseeriti 41. aastal ja kadunuks jäigi.»
«Mina olen nii palju rännanud, olen Siberi vangilaagri läbi elanud – olin viis aastat poliitvang. Kui lahti sain, kodu enam ei olnud, kedagi ei olnud,» on Hilda mõtlik. «45. aastal mind arreteeriti – kui ma õigesti mäletan. Enne seisis mul kõik meeles, aga see 100aastase pea ei pea enam midagi kinni. Juba nii vana olen,» takerdub Hilda taas arvudesse, siis nagu ärkab ja jutustab eksimatult edasi.
Põimunud saatused
1944. aasta sügiseks oli Hilda emaga kahekesi Kalmele jäänud, kui sinna tuli Olaf Tammark, Hilda lellepoeg. Olafi juured on samuti Jõgevestes, vanaisa Peeter oli Barclay de Tolli Jõgeveste mõisa karjamees. Olaf Tammark teenis sõjaväelasena Saksa armees, sel eestlaste jaoks kurjal aastal saadeti Narva rindele Eesti diviisi major Friedrich Kure adjutandina. Pärast lahinguid Narva all taanduti järjest lõuna poole, Tartu alla.
Kui oli selge, et Saksa väejuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, andis Kurg oma meestele valida, kuhu minna. Sakslastega kaasa minejaid ei olnud. Major Kurg ise otsustas jätkata poolelijäänud võitlust metsavennana. Metsades oli sel ajal palju inimesi ja eesti sõdureid. Valgamaal jäi majoriga lõpuks kolm meest tema diviisist, üks nendest Hilda lellepoeg Olaf, Kure adjutant ja hea sõber.
Seal varjas ta end haarangute eest laudalakas. «Tädi Emilie andis mulle mitu tekki, et mul seal külm ei hakkaks. Iga kord, kui Hilda tuli lehmi lüpsma, olid toit ja jook mulle lüpsikus,» jutustab Tammark oma mäletusteraamatus «Olaf Tammarki lugu».
Vahel kutsus pererahvas redutaja tuppa ka, sai laua ääres süüa, ahju paistel soojendada ning sõjauudiseid kuulata. Siis olid aknad paksude tekkidega kaetud, et isegi valguskriipsu ei paistnud välja. Pere väike koer, kes veskilisi ei haukunud, lõi väga kõva lärmi, kui punaarmeelane majast möödus. Kuni Kalme rahva lemmik ühel õhtul automaadivalanguga maha lasti.
Kalme kandis sai Tammark ka major Kurega kokku. Kuna Kure isik ja elusaatus hakkas ka Hilda edasist elukäiku mõjutama, anname siinkohal temast põgusa ülevaate.
Friedrich Kurg sündis Sangaste vallas Tartumaal (praegune Valgamaa) 1898. aastal. Vapruse eest Vabadussõjas kingiti talle 25 hektari suurune maatükk Hummulis, millele ehitas sealsetele inimestele tuttava Lütteni talu Väikese Emajõe lähedal kõrgel künkal. Muide, talu on alles praegugi. Sõjaliste teenete eest sai mees mitu kõrget autasu.
Septembris 1944 sai major Kurest metsavend, nagu eespoolgi mainitud. Langes NKVD-lase Uno Lahe juhitud haarangul 1945. aastal, tema haud on teadmata. Major Kure kohta on huvitav teada, et Saksa armee ohvitserina hoidis ta vääramatult kinni Eesti sõjaväe tavadest, lastes ennast majoriks kutsuda ka Saksa armees. Ta ei kandnud vormil Saksa riigi tunnuseid ning nõudis endale eestlasest adjutanti, põhjendades seda sellega, et on sõjaväelasena vabatahtlik.
Pärast major Kure surma hakkas jaht Olaf Tammarkile, kelle vangistamisele eelnes vahistamiste jada, oktoobris võeti kodust Kalme veskist kinni Hilda-Alise Tammark. Varsti pärast seda langes Tõlliste vallas julgeolekuvolinik Uno Lahe kuuemehelise operatiivgrupi kätte ka end metsas varjav Saksa oberleitnant Olaf Tammark – Hilda lellepoeg. Oli 8. detsember 1945.
Seesama Uno Laht – kena noor ohvitser
«Mind arreteeris oktoobrikuus Uno Laht.» Väikseks vahelepõikeks: Uno Laht oli Valgast pärit Eesti luuletaja, prosaist ja publitsist. 1944–1946 oli ta Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi operatiivtöötaja, osales metsavendade arreteerimistes, sai hiljem üsna mitu ordenit eesti rahva reetmise eest.
«Sõitis siia, meie olime emaga kahekesi, vendasid enam ei olnud. Küsis meie passe ja ütles mulle: «Teie tulete minuga kaasa!» Kõvasti kästi riidesse panna ja süüa ka kaasa võtta. Emal oli uus lambanahkne kasukas, ilus rätsepatöö, selle andis ema mulle selga. Siis viidi mind minema. Teekonnalt läbi Kuigatsi võeti veel keegi peale ja meid viidi Sangaste lossi. Ema jäi tookord veel koju,» meenutab vanaproua.
«Seal olime kuu aega koos teiste kinnivõetutega, ei tea mida ootamas,» jutustab Hilda edasi. «Süüd pandi mulle ka. Kõige enne oli süüdistus, et viin metsa metsavendadele süüa – keegi oli kaevanud minu peale. Muidugi viisin, viisin lõngasid Kalju (Kalju Tipka, Hilda-Alise sugulane – L. M.) tädile, kes oli kangur. Neist pidi põrandatekid ja vaiba saama. Kaks korda käisin jalgrattaga, ühe korraga ei jõudnud ära viia. See süüdistus langes ära, kui tegin selgeks, kuidas asjad olid. Siis mõtlesin, et mind lastakse koju, aga ei lastud.»
Pärast seda leiti kiiresti uus süü, Hilda olevat teed juhatanud Rooni talusse, kus metsavennad end pidavat varjama. «Ma ei teadnud tollal, kus Rooni talu oligi.»
Kirja pandud mälestustest saab lugeda: «Oktoobris võeti kodust Kalme veskist kinni Olaf Tammarki lelletütar Hilda. Ta viidi Sangaste lossi. Seal kuulas Laht teda ja teisi Tammarki tundnud inimesi üle kuu aega. «Ta küsis, kas ma Olaf Tammarki tunnen. «Ta ju minu lellepoeg,» vastasin. Kus ta praegu on? «Ma ei tea.» Ja ega ma teadnudki.» Järgmisel ülekuulamisel sai noor naine peksa.
«Ta lõi mulle mitu korda rusikaga näkku. Nägu oli verine ning kaks hammast tulid lahti,» meenutab ta Lahe «meetodeid». «Oli intelligentse ja kena välimusega noor ohvitser. Kanget vene vaimustust täis.»
Viieks aastaks ei millegi eest Siberisse
«Mina lõpuks ütlesin, et kui keegi tuleb vastu ja küsib teed, kas või Roonile, siis ikka juhatan. See pandi kirja, selle eest saingi viis aastat.»
«Sangastest viidi meid Valga vangimajassse, seal olime pool aastat. Siis olime Tallinnas, seal käisime kaks korda kohtus, Tallinnas olin ka kaua aega vangimajas, kaks aastat. Siis tuli minul Siberi-sõit, viis aastat sain vangistust. Selle eest et ma teed juhatasin. Rooni taluni, mida ma ei teadnud, ei olnud seal käinudki,» meenutab Hilda valusaid aegu ja ülekohut.
«Alles hiljem, kui Olaf Tammark, kes peale vangilaagrist vabanemist Saksamaale välja anti (kuna oli kirjas Saksa kodanikuna ja ohvitserina – L. M.) ja Ameerikasse elama asus, koos abikaasaga siia tuli, sain lõpuks teada. Olaf oli minu pool mõned päevad, nendega käisime kodukandis ringi sõitmas ja tema siis näitas kohti, kus ta ennast varjanud oli, siis käisin esimest korda Roonil ...»
Venemaa võlu ja valu
«Altai mägedesse saadeti, tegime seal metsatöid. Küll seal on ilus ja küll see Venemaa on rikas riik,» on Hilda hetkeks vaimustuses. «Musta ja punase sõstra põõsad kasvasid seal, marjad suured kui pöidlaotsad. Aga ega vangid neid võtta tohtinud, meie pidime töötama ja konvoi valvas.»
Külm oli seal ka, vahepeal 40–50 kraadi, räägib Hilda. «Kuid imelik oli see, et lumi tuli kohe sulale maale. Vahel juhtus nii, et läksime metsa tööle poole sääreni lumes, tagasi tulles poole sääreni vees. Nii ruttu sulas seal. Kasukas oli seljas suure külmaga – ei, mitte see ema antud, see varastati ära. Kooliõde keskkooli päevilt, Helgi Veemees, oli ka minuga jaotuspunktis. Magasime kahekesi naril kasuka peal. Ükskord oli nii külm, et võtsime kasuka endile peale; kui ärkasime, oli see varastatud.»
Pärast jaotuspunktist välja saatmist kaotasid kooliõed üksteist silmist ja olid tööl erinevates kohtades. «Pärastpoole õnnestus teada saada, kus ta töötab, siis saime sidet pidada. Küll nemad juba teadsid, ühte ei pandud kedagi tuttavaid. Aga eestlasi oli seal palju minuga koos, peamiselt vanemaid naisi – kõik poliitvangid.»
Kodus ei olnud enam kedagi ega midagi
«Kui mina olin vanglas, ema küüditati. Ema kirjutas mulle vangilaagrisse, et ära siia minu juurde tule, mine Eestisse. Igas kirjas kirjutas nii. Nii suur hirm oli, et viimaks lähen tema juurde. Mõtlesin siis küll nii, et mul ei ole ju kodu ja keegi mind ei oota. Kuhu ma lähen?» Vabaks sai Hilda oktoobris 1950. aastal, olles 34aastane.
«Küsiti, kuhu te tahate minna. Oleksin läinud Kohtla-Järvele, aga sinna ei lubatud, olevat liiga mere lähedal ... Kiviõlisse lubati. Kell 12 öösel jõudsin rongiga kohale, juba hommikul läksin kaadriosakonda, et tööd küsida, sealt kästi kohe tööle minna. Mul ei olnud kopikatki raha, kui vangilaagrist tulin.»
Enne enda küüditamist saatis ema tütrele korralikud riided järele, et ta saaks koju minna. «Olid ka ilusad kootud käpikud. Ühele inimesele need väga meeldisid, müüsin need ära, siis sain kuigipalju raha, et esimese palgani elada.»
Üle pika aja jälle päris oma kodu
«Oma elamise sain, kui olin juba jupike aega töötanud, sinnani elasin heade inimeste toanurgas. Korteri sain «preemiaks» töö eest. Tehti tööliste jaoks üks kontorihoone, lubati siis omale korter välja valida. Valisin ilusa kahe seinakapiga, mööblit mul ei olnudki. Keegi andis mulle roostes, reformpõhjaga raudvoodi, see oli siis minu esimene mööbel. Värvisin üle. Kaua aega magasin selles,» meenutab Hilda kohta, mida sai üle hulga aja «oma koduks» nimetada.
«Olin tükk aega Kiviõlis töötanud, kui sain tulevase abikaasaga tuttavaks. Ka tema oli Venemaal vangis olnud – samuti poliitvang. 50aastaselt abiellusin. Meil oli korter, kuid mehel oli ka maamaja väikese aiaga. Hakkasime seal elama ja käisin tööl edasi. Mees töötas kaevanduses, tollal sai seal kandis head palka ainult kaevanduses. Väga hea mees oli ja elasime väga ilusasti,» keerab vanaproua oma eluraamatus lahti helgema lehekülje.
«Viiekümneselt sain juba pensionile tervistkahjustava töö tõttu, töötasin peale ehitust tuberkuloosihaiglas laohoidjana ja desinfektorina. Mina tuberkuloosi ei karda, kooliajal põdesin läbi raske kopsuhaiguse. Peale seda töötasin veel kümme aastat. Sain korraga pensionit ja palka. Kui sain 60, jäin päriselt töölt koju.»
Talu seaduslikuks omanikuks
Tee tagasi Kalme talusse Valgamaal oli justkui juhuslik ja ettemääratud ühtaegu. Praeguseks on omandiõigus taastatud ja riigi poolt auvõlg tasutud. Kuid algas nii, et Hilda ostis oma kodutalu tagasi, kui pensionile jäi. Tollal elati Kiviõlis, kui ühel hetkel talle helistati ja öeldi, et Kalme läheb müüki.
«Me mehega tulime vaatama. Mees ütles, et siia me tuleme ja ajas asjad nii, et saime pool maja ära osta, teise poole ostis keegi teine. Kui ma juba siin elasin ja üksinda olin, kutsuti mind Valka ja öeldi: «Te olete ainuke Kalme pärija.» Ja kolmandal päeval tuli mulle omandiõigus. Ka talu ostu raha maksti tagasi.»
Hilda-Alise Alliksaar on alati öelnud, et tema Eestimaalt ühtki sammu üle piiri teisele poole ei astu. «Kui ma noor oleks, ma ka kuhugi ei läheks. Elaks ainult Eestimaal!» Poliitikast ei taha Hilda midagi kuulda, paneb kohe raadio kinni.
Oma kodu annab jõu
Kõrgele vanusele vaatamata on proua Alliksaare tervis hea. «Üldiselt ei ole ma haige olnud, aga tunnen, et vanadus on suur. Prille ei ole ka välja kirjutatud, kuigi nägemine on veidi vilets – lehte lugeda soravalt ei näe. Panen mehe prillid ette. Televiisorit küll näen vaadata.»
Hildal käib abiline, peseb suurema pesu ja koristamine tulevat abilisel ka paremini välja, nagu vanaproua naljaga pooleks ütleb. Ise ta aga askeldab samuti terve päeva ringi, teeb söögi ja peseb väiksema pesu. «Mis mul viga, vesi tuleb ju otse tuppa,» ütleb ta.
Sugulase Kalju Tipka, kes Kalme veskist imeilusa ettevõtlustalu on loonud, pere aitab Hildat samuti tema igapäevastes tegemistes. Hilda ise ütleb, et Kalju on tubli mees, naisega koos neli last üles kasvatanud ja koolitanud. See, et ta saab oma eluõhtu veeta vanematekodus koos lähedaste inimestega, ja näeb, kuidas Kalme talu kestab täies elujõus, olgugi, et veskitööde asemel tegeletakse siin kalakasvatusega, ongi aidanud Hildal jõuda sedavõrd kõrge vanuseni.