/nginx/o/2009/11/13/266027t1hb95b.jpg)
Alguses oli sõna.
Nii võib ütelda julgelt ka eesti nalja kohta. Kas me praegu oleme jõudmas või juba jõudnud sellisele tasemele, kui on hästi naljakas saada tordiga näkku ja jalaga p..sse? Või on eestlasele kõige naljakam suguorganite avalik eksponeerimine lavalt?
Kus te olete, tõelised naljahambad? Kuidagi kurb hakkab sellest, mis meie huumori valdkonnas toimub.
Tänapäeva eesti nali on nagu vana mehe kustunud piip, mida ta tukkudes imeb: lahja ja labane. Mina vana aja inimesena mäletan veel selliseid säravaid tähti, nagu kunagi olid Ervin Abel ja Sulev Nõmmik. Eesti huumori tõelised klassikud. Piisas ainult nende nägemisest, kui juba lõbus hakkas.
Sulev Nõmmik mängis ise tõetruult Kärna Ärnit ja tõi rahva ette terve külatäie lihtsaid naljamehi, igaühe omal tasemel. See kõik oli nii loomutruu, et võtsid kogu etendust tõe pähe ja vahel ei saanudki aru, kus lõppes tõelisus ja algas mäng. Tegelikult tegid nii Ervin Abel kui Sulev Nõmmik väga tõsiselt tööd, et saavutada lavalaudadel sellist taset. Nemad ei olnud ainukesed, nad olid parimad.
Tolleaegsete naljahammaste puhul oli hea see, et kunagi ei keeratud nalja üle vindi. Seda oli täpselt nii palju, nagu olema pidi. Elav legend Eino Baskin kahjuks ei naeruta praegu enam aktiivselt eesti rahvast, kuid on tore, et temalt saab veel üht ja teist õppida. Oleks ainult õpilasi. Kahjuks tundub, et meie praegused naljamehed tahavad küll osata, aga õppida eriti ei viitsi.
Tahaks ikka ja jälle kuulata neid vanu naljalugusid, mis on meist paljudest märksa eakamad. Just sellepärast, et need lood olid tõesti oma aja pärlid. Praegustest naljameestest jääb mulje, et nad püüavad küll olla vaimukad, kuid komistavad vaimukuse puudumisele.
Roppus ei anna tõeliselt heale naljale midagi juurde. Kui roppus lisatakse nalja pärast, on efekt just vastupidine. Roppusi kiputakse lisama sinna, kus tõelist nalja ei jätku. Võib rääkida naljakalt ka roppu anekdooti, kuid seda tuleb osata teha õigesti - delikaatselt. Et see on kõrgeim pilotaaž, on selle žanri oskajaid vähe. Tundub, et Eestis neid enam ei olegi.
Kahju, et sõnaline pool meie eesti huumoris ei oma enam sellist kaalu, kui see oli aastaid tagasi. Siis, kui lavalt sai kuulda mahlakaid eesti rahvuslikke väljendeid, mis meie naljameeste esituses olidki naljakad.
Mille puhul mõjus isegi roppus naljakana, sest tal oli tekstis kindlalt oma koht ja kõik kokku oligi loomulik. Minu noorusaastail ei juurelnud keegi eesti rahva õhukese tsivilisatsioonikihi üle. Praegu tuleb aga selline mõte pähe küll. Või sünnib mõnel aastal naljasoolikaga inimesi Eestis vähem? Võib-olla peaksime hakkama huumorit ida poolt eksportima? Nende tsirkus ja meie must leib läheksid tasakaalu küll.