Peeter Mardna üritab ikka vastuvoolu sõuda

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Mardna.
Peeter Mardna. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hille Tänavsuu, Elukiri

Rohkete kogemustega arst ja tervishoiujuht Peeter Mardna on tuntud terase meele ja terava keele poolest. Väliselt ülirahulikuna ta justkui naudib seda saginat, mille mõni tema kriitiline väljaütlemine kaasa toob.

Pooltõed on valedest hullemad

Mardna sai ülemuselt noomituse, et oli "Pealtnägija" tegijaile näidanud retseptivabriku toodangut inimeste delikaatsete isikuandmetega. Aga seaduse järgi oleks võinud temavastast karistuskadalippu algatada vaid retsepti saanud Soome narkomaani avalduse alusel. Ükski asjaosaline pole niisugust avaldust teinud.

"Olen juba ammu paljudel hambus ja mind on ähvardatud vallandadagi, aga mina olen nii vana mees, et mul ei ole midagi karta," sõnab söakalt Mardna, kel 70. sünnipäev seljataga.

"Kunagi oli niisugune suurmees nagu Otto von Bismarck, kes ütles, et poolikud tõed on lausvaledest tunduvalt hullemad. Pooliku tõe juures jääb teine pool ütlemata, aga paraku saavad sellest aru vaid need, kes asja tunnevad." Tema arvates on isegi tervishoiujuhtide ja seadusandjate seas palju neid, kes piirduvad pooltõdedega. Nagu ka elus igal sammul.

Alles see oli, kui Mardna jagas puid ja maid homodega, kes süüdistasid teda selles, et ta olevat homoseksuaalsust haiguseks nimetanud.

"Mina pole väitnud, et nad on haiged. See on häbematu ajakirjaniku arusaamine," ägestub Mardna.

Ta selgitab asja pikemalt: "Ministeeriumi võrdõiguslikkuse büroo esitles mingit Euroopa rahaga tehtud uuringut, mina kuulasin ka vaikselt tagareas. Lõpuks läks seal jutt omasooliste abielu riikliku tunnustamise vajadusele. Ma siis pobisesin omaette, et minu õpingute ajal pidas Tartu ülikooli psühhiaatriaprofessor Elmar Karu omasooiharust haiguseks. Minu kõrval istus keegi lesbide ajakirjanik, kes juhtus seda poole kõrvaga kuulma."

Mardna hoiatab: kes julgeb homode kohta arvamust avaldada, see tambitakse maa sisse. Et keegi ei söandaks enam teemat puudutada. Väidetavalt olevat endise Europarlamendi saadiku Marianne Mikko geiaktivistist assistent Lisette Kampus Mardna koguni Euroopa kohtusse kaevanud.

Patsient kui perearsti rahapump

Igapäevased jutud rahapuudusest, eriti tervishoius, panevad Mardna muigama.

"Raha on, nagu öeldakse, ratsahobuse s...a, aga raha ei taheta anda ega osata kasutada. Näiteks kui paneksime dividendidele sotsiaalmaksu, poleks rahapuudust ei haigekassas ega pensionikassas. Haigekassale tuleks plaksti! miljard-poolteist juurde - just see, mis puudu," väidab ta.

Mardna arvates on praegune perearstisüsteem, mis omal ajal oli hästi mõeldud, läinud vildakale teele.

Põhiseaduse järgi on igal inimesel õigus tervise kaitsele. "Kuhu te lähete oma õigusega? Perearstid on kas füüsilisest isikust ettevõtjad või äriühingute osanikud. Kuidas te saate eraõiguslikku isikut sundida tegema seda, mida ta ei soovi? Te olete perearstile vaid nii palju kasulik, kui palju teie kaudu tuleb raha. See võib küll inetult kõlada, aga piltlikult öeldes: mida vähem perearst tööd teeb, seda rohkem jääb tal raha järele," väidab ta. Ja küsib: "Mis te arvate, kui suur on perearsti keskmine kuusissetulek?"

Ma ei oska öelda. Olen kuulnud, et üsna kehv, et perearstid, vaesekesed, tulevat jubeda töökoormuse juures vaevu ots otsaga kokku.

"Seitsekümmend viis tuhat! Ja te räägite, et haiglajuhtidel ja ministritel on suured palgad."

Mardna seletab asja lahti. Perearsti tegevust, mille järele valvab maavanem, sätestab leping haigekassaga. Pearaha sees, mille haigekassa lepingu alusel iga kuu algul perearstile eraldab, on arvestatud arsti palgaks 18 700 krooni ja õe palgaks umbes 10 000 krooni. Perearstid maksavad endale palka keskmiselt 6100 krooni kuus. Aasta lõpul võtavad ülejäägi dividendidena välja, millelt sotsiaalmaksu ei maksa.

"Ma ei süüdista perearste. Nad kasutavad ära seadusandluse võimalusi. Ometi tuleb ju kogu raha meie sotsiaalmaksust ja on mõeldud selleks, et osutada tervishoiuteenust. Kuidas saab seda järele jääda?" küsib doktor.

Ja veel. Kuigi pereõe ametijuhend näeb ette täiskoormuse, palkavad arstid õe mitme peale. Mardna räägib konkreetsest juhtumist, kui kolm arsti pidasid üht õde, sel oli igaühe juures kolmandik kohta, ja võtsid aasta lõpul välja 1,4 miljonit krooni dividende.

"Öelge, miks on perearstil vaja autot, mille pidamine maksab 80 000 krooni tervishoiu raha aastas? Koduvisiitideks? Perearstid teevad keskmiselt 0,37 koduvisiiti päevas, võib-olla 50 või natuke rohkem aastas. Mina teeksin nii, et tal oleks visiitideks mingi eraldi transpordiraha ette nähtud," pakub ta.

Omavalitsus peab hakkama vastutama

Niisiis ei vastuta keegi, et inimese põhiseaduslik õigus tervisele oleks tagatud, kellelgi pole kohustust tagada piirkonnas arstiabi kättesaadavus. Maavanem korraldab küll perearsti leidmiseks konkursi, aga kui see ebaõnnestub, pole midagi katki. Mardna teada on Eestis praegu 30-40 perenimistut arstiga katmata.

"Kui 11 aastat õppinud ja end õppelaenu mässinud noor arst on nõus minema Kärusse perearstiks, siis peab ta veel miljonilaenu võtma, et leida ruumid ja need sisustada. Miks ei võiks kohalik omavalitsus need ette valmistada?" küsib Mardna.

Ja vastab jälle ise. Pikkade aastate järel on nüüd tervishoiukorralduse seaduses säte, et perearstiabi osutava äriühingu osanik võib olla ka kohalik omavalitsus. Edaspidi oleks vaja jõuda selleni, et sõna "võib" asemel oleks "peab".

"Põhiline on see, et ruumid ja varustus oleksid kohaliku omavalitsuse omad. Loomulikult tuleb selleks ka ressurssi anda. Edasine on juba, nagu öeldakse, delo tehniki - kas kohalik omavalitsus võtab perearsti oma töötajaks või teeb temaga lepingu."

Mardna tunnistab, et kohalikus poliitikas hoiab teda veel kinni linnapea Edgar Savisaare lubadus hakata võimule jäädes looma linnale kuuluvaid perearstikeskusi. Siis saaks Mardna oma ideed ka tegelikkuses näha.

Kui perearsti ametikoht on nii magus, miks sinna siis soovijaid ei leita?

Mardna sõnul tegid omaaegsed ülikoolijuhid 15 aastat tagasi saatusliku vea: vähendasid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas vastuvõttu kolm korda. Euroopas on tuhande elaniku kohta keskmiselt 3-3,1 arsti, Eestis oli 3,7.

"Leiti, et liiga palju, aga jäeti mitu olulist tahku tähelepanuta. Euroopas arvestati üksnes neid, kes tegelevad ravitööga, meil pandi ühte patta ka kõik tervisekaitsjad ja muud. Kui Euroopas on arstidest 75 protsenti mehed ja 25 naised, siis meil on vastupidi. Aga kümnendiku oma tööeast täidavad naised muid olulisi funktsioone. Pealegi - kuna kogu Euroopas on arstide puudus, lähevad paljud meie noored arstid lihtsalt ära. Varasemal ajal õppinud arstid on aga jõudnud pensioniikka. Igal aastal jääb seetõttu puudu 120 arsti."

Arstide suguselts

Peeter Mardna on omaaegsete kuulsate arstide Adda ja Leonhard Mardna noorim poeg. 2005. aastal, Adda 100. sünniaastapäeva puhul, ilmus tuntud arstipaari elust mälestustekogumik "Aastaringid", mille oli vanima poja Silver Mardna õhutusel kokku pannud Heino Pedusaar. Kel huvi, võib seda raamatut leida tervishoiumuuseumist või meditsiiniraamatukogust.

Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures on Adda ja Leonhard Mardna allfond, millest toetatakse sisehaiguste arstide õpinguid ja tegevust.

Leonhard Mardna võttis osa Vabadussõjast, lõpetas Tartu Ülikooli ja sai kaitseväearstiks. Hiljem täiendas ta end Pariisis. 1941. aasta suvel töötas Mardna Värska sõjaväelaagri haiglas. Ta saadeti sealt koos teiste eesti ohvitseridega Norilskisse, kust paljud tagasi ei tulnud.

Tema tuli kuus aastat hiljem, kuid saadeti mõne aja pärast taas Siberisse asumisele. Koju pääses ta alles 1954. aasta augustis. Leonhard Mardna võeti hiljem lausa IV haiglasse tööle, isegi osakonnajuhatajaks. "Seal pidi äsjane riigivaenlane doktor Mardna ravima koguni oma kunagisi kohtu-uurijaid, süüdistajaid ja deporteerijaid, nagu kurikuulsat KGB surmainglit Idel Jakobsoni ning mitmeid teisigi võimukandjaid," kirjutab Pedusaar. Otsustavaks mõõdupuuks olid ikkagi tohtri tarkus ja kogemused.

1965. aastal sai Leonhard Mardnast Eesti NSV teeneline arst.

Adda, kes töötas sisehaiguste arstina ja osakonnajuhatajana, suutis saatuse kiuste kolm poega meheks kasvatada ja ära koolitada. Silver, kes paraku on juba manalamees, lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli (tollal TPI) ja Toomas Eesti Põllumajandusülikooli (tollal EPA).

Ainsana kolmest vennast astus ema ja isa jälgedesse noorim poeg Peeter.

Ülikoolis õppimise ajal hakkas ta tegelema sõudespordiga ja jõudis N. Liidu paremikku. Kolmandal kursusel pidi ta minema maikuus treeninglaagrisse ja leppis õppeprorektoriga kokku, et teeb kaks eksamit ette ja kolm järele. Kui septembris tagasi tuli, et välisviisaks iseloomustust saada, leidis, et teda on edasijõudmatuse tõttu ülikoolist eksmatrikuleeritud. Loomulikult jäi ka välisviisa saamata.

Valik kogu eluks

Aasta pärast võttis uus dekaan Jüri Saarma Peeter Mardna ülikooli tagasi.

"Seal rühmas, kuhu ma siis läksin, oli üks tütarlaps Urve oma pruuni-valgetäpilise kleidiga. Jäi silma ja nii see läks," muheleb mees.

Urve, kes õppis gastroenteroloogiks ja töötab siiani eriarstina, mäletab küll seda kleiti, kuid ei pea mummulist riidetükki suhte arenemisel kuigi oluliseks...

Nad abiellusid jüripäeval 1966, just enne ülikooli lõpetamist.

"Ega Urvel kerge olnud. Mina kündsin vett, esimesel viiel abieluaastal olin vast pool aastat kodus. Sündis Mihkel, Urve pidi sageli üksi hakkama saama. Aga ta on suutnud meid kenasti koos hoida," kiidab Peeter.

Mihkli sünd tagas pereisale välisviisa, laps jäi justkui pandiks, et ta ikka tagasi tuleb. Varem tõsteti ta isegi olümpiakoondise paadist välja.

Teise lapse, Reeda sündi mäletab isa väga selgelt. "Olime Moldaavias Benderõs laagris. Mäletan, et sõitsin just silla alt läbi, kui Moskva tüdrukud, ka sõudjad, karjusid: "Peeter, sulle on telegramm - sündis tütar!"" meenutab ta.

Nii Mihkel kui Reet õppisid arstiks. Mihkel Mardna on tuntud ortopeed-kirurg, sporditraumade tundja ja ravija, meie tippsportlaste ihuarst. Reet Joandi on lugupeetud hambaarst nagu tema abikaasagi.

Küsin Urvelt, kas terava õiglustundega Peeter ka kodus kritiseerib ja õiendab?

"Ei, kodus ei õienda Peeter midagi. Ütleb, et olen ainuke inimene, kes julgeb temaga vaielda. Peeter on eluaeg olnud autoritaarne, aga ju ma olen suutnud ennast kehtestada," sõnab Urve malbelt.

Ta lisab: "Eks igas peres tuleb vahel ette erimeelsusi, aga me oleme suutnud need kõik rahulikult lahendada. Kui on soov koos elada, siis tuleb selleks ka mõlemalt poolt pingutusi teha. Ja kui midagi läheb viltu, on süüdi mõlemad pooled."

"Mu tädipoeg Jüri ütles kord, et naist ja autot peetakse lõpuni," muheleb Peeter. "Auto kohta see ütlus küll tänapäeval enam ei käi. No aga kes annab garantii, et uus naine parem on." Ise vaatab Urvele armsasti silma.

Urve arvates on Peeter nagu üles keeratud, hommikust õhtuni kogu aeg toimetab. "Muidugi on siin maakodus palju teha, aga võiks juba natuke rahulikumalt võtta. Ta on nagu väike poiss, aga mänguasjad on suuremad: aed, faasanid, mets. Ütlen vahel, et puhaku natuke. Ei saa, peab tegema, et oleks ilus olla. Ta ei oska niisama olla."

Kas Mihkli 12-aastasest pojast Kristjanist ja Reeda tütardest, 16-aastasest Kerstinist ning 9-aastasest Anettest, ka arstid saavad, on veel vara öelda. Nii Urve kui Peeter on järjest rohkem hakanud nautima vanaema-vanaisa rolli. Kord tulnud jutuks, et lapselapsed on juba suured, vanaema-vanaisa pole enam nii palju tarvis.
"Minul on!" öelnud seepeale Anette.

Tohtrihärra hobid

Peeter Mardna peab juba üle kümne aasta Vääna-Jõesuus oma Sauesöödi maakodus faasaneid. Ütleb, et ilu pärast, mitte söögiks, kuigi faasanimunadest saab teha näiteks maitsvaid pannkooke. Puurides askeldavad uhkelt värvilised kuld-, jahi-, teemant- ja kuningfaasanid. Värvikirevad on muidugi kuked, kanad on enamasti ühesugused pruunikashallid.

Kaks aastat tagasi talvel pistis rebane kõik 20 faasanit pintslisse. Praegu on puurides taas paarkümmend lindu, nende seas karvaste jalgadega hiidkukk ja -kana.

Mardna on juba enam kui pool sajandit olnud jahimees. Nii toa- kui saunaseinu kaunistavad mitmesugused sarved ja nahad. Eks selle aja jooksul ole ikka lastud ka: põtru, metssigu, metskitsi, isegi karu. Pärin kõige eksootilisema looma järele. "Kõige eksootilisem oli see, kui jätsin ilvese laskmata. Nii ilus oli. Viimasel ajal ongi kõige ilusam pauk laskmata pauk."

Suurt huvi pakub Mardnale ka fotojaht, kogu suvekodu sein on täis tema tehtud pilte metsloomade elust.

"Korra olen käinud temaga koos tedremängu vaatamas. Läksime öösel kella kolme ajal, loikudel oli jääkirme peal. Seal oli väike onn, kust läbi kitsa pilu jälgisime seda vaatepilti. Aga Peeter oli nii kitsi, enamasti tahtis ise vahtida," meenutab Urve Mardna muheledes.

Endisel tippsõudjal, üheksakordsel Eesti meistril ja sõudekohtunikul, kauaaegsel sõudespordi liidu juhil Peeter Mardnal on head silma noorte talentide avastamisel. Aastaid toetas ta nüüd maailmaklassi jõudnud Tõnu Endreksoni. Praegu aitab ta nii moraalselt kui materiaalselt noort Kaisa Pajusalu, kes suvel võitis noorte maailmameistrivõistlustel teise koha.

"Kui Londoni olümpiamängudel on jumal meie poolt, siis saab Kaisa medali," on Mardna kindel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles