Eile 80. sünnipäeva seljataha jätnud Vladimir Beekmani eri kirjandusliikides ja žanrites loodu maht on sedavõrd aukartust äratav, et selle lühike iseloomustuski nõuaks kümneid lehekülgi.
Kummardus Vladimir Beekmanile
24. august 2009, 00:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Visa, sitke ja korralik eesti tööhobune – nii võiks kõlada sõbralik võrdlus mehe kohta, kes on kaante vahele kirjutanud ligi 40 teost, kümmekond näidendit ja stsenaariume, tõlkinud üle 80 raamatu rootsi, saksa, hollandi, taani, vene, tšehhi, ukraina, läti jmt keelest.
Kuidas Beekman selle kõige kõrval on suutnud juhatada erinevatel, kuigi alati poliitiliselt keerulistel aegadel (1968–1976, 1983–1995) kümneid loojatele nii omaseid värvikaid egosid ühendavat kirjanike liitu ning 18 aastat ülemnõukogu – jääb üle üksnes imetleda.
Tõlkija ja kirjanik
Aga isegi kui Vladimir Beekman oleks olnud ainult tõlkijana Astrid Lindgreni lasteilma vahendajaks eestlastele, oleks seegi olnud tänuväärne elutöö. Sest võimatu oleks kujutada kõiki neid põlvkondi ilma Lindregni lugude mõjuta – alates 1960. aastast, mil ilmus esimene Beekmani eesti keelde tõlgitud Lindgreni raamat «Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist», seejärel «Väikevend ja Karlsson katuselt»(1964) ja siis kogu lastekirjanduse paradigmat muutnud «Pipi Pikksukk» (1968), siis juba riburada pidi järgmised Lindgreni šedöövrid.
Ent lisaks Lindgreni päikeselisele ja krutskeid tulvil maailmale – tõsi, erandiks eleegiline «Vahtramäe Emil» – on Beekman ka ise toonud eesti (laste)kirjandusse lausa üldnimeks muutunud «Aatomiku» ja «Raua-Rooberti».
Siinkirjutaja lugemisväljale jõudis Beekman samuti kõigepealt tõlkijana – Selma Lagerlöfi «Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi» (1958) oli üks esimesi kapsaks loetud raamatuid. 1960ndate optimistliku õhustikuga haakusid ta luulekogud «Sinine tulp» (1965) ja «Olematu puu» (1969).
Luuletaja Beekman on mu jaoks jäänud ületamatuks kuni 1988 ilmunud luuletuseni «Eesti naised», mis õigustatult pälvis ka Juhan Liivi luuleauhinna.
Vankumatu isiksus
Beekmani romaanitoodangust kuuluvad tõenäoliselt eesti kirjanduskaanonisse baltisakslaste lahkumist käsitlev «Koridor» (1982) ja Eesti territoriaalkorpuse traagikat kujutav romaan «Ja sada surma» (1978). Viimati nimetatu ning Juhan Peegli «Ma langesin esimesel sõjasuvel» (1979) vääriksid lausa kaksikraamatuna uustrükki.
Kuid mitte üksnes Vladimir Beekmani looming, vaid ka tema igas olukorras laitmatult vaoshoitud, härrasmehelik, ettevaatlikult kaalutlev, aga samas tugeva ja kindla eetilise teljega isiksus väärib sügavat tänukummardust.