,
Kui haigus kallal, küsib patsient ikka, miks see just temaga juhtus. Mitte alati ei oska arst vastata ja mitte sellepärast, et ta oleks ebakompetentne, vaid et arstiteaduse tormilisest arengust hoolimata ei teata kõigi haiguste tekkepõhjusi tänaseni.
Üks niisuguseid on essentsiaalne treemor. Patsiendi ainus kaebus on ühe või mitme kehaosa värisemine.
Põhjused teadmata
Värisemist võib ette tulla paljude haiguste puhul, igaüks on ilmselt kogenud vappekülmas värisemist, kui palavik tõuseb järsult. Kui aga ainus sümptom ongi treemor ehk värisemine, siis on tegemist omaette haiguse, essentsiaalse treemoriga.
„Treemor on rütmiline vastutahteline liigutus ühes või mitmes kehaosas, seda võib esineda keha eri piirkondades ja ka mitmes kehaosas korraga. Treemori enam levinud piirkonnad on pea, käed ja jalad. Võivad väriseda nii pea kui ka käed-jalad või üksnes pea või üksnes käed jne, võimalikud on mitmesugused variandid," rääkis Elukirjale Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogia osakonna juhataja Toomas Toomsoo. Ka hääle värisemine ilma muude kaebusteta võib olla essentsiaalse treemori üks variante. Tahtejõuga treemorit ehk värisemist peatada ei saa, see lihtsalt ei allu inimese tahtele.
Treemorit peetakse valude kõrval kõige sagedasemaks neuroloogiliseks vaevuseks. Kuigi essentsiaalse treemori esinemissagedus tõuseb eaga, pole see siiski vaid vanainimeste haigus. Peale 50-70-aastaste esineb seda enim veel vanusegrupis 15-20 aastat.
Kui paljusid Eesti inimesi see puudutab, ei oska Toomsoo öelda, väga paljud, eriti vanemad inimesed, ei pöördu värisemise pärast üldse arsti poolegi. Teada on aga, et essentsiaalset treemorit esineb kordades rohkem kui Parkinsoni tõbe, mis on Eestis diagnoositud umbes 2500 inimesel.
Nimetus „essentsiaalne treemor" viitab juba ise sellele, et see tekib teadmata põhjustel. Kindel on, et pärilikkusel on selle haiguse puhul suur osa. Kui 60-aastasel proual või härral on treemor, siis enamasti on see olnud ka tema emal või isal või mõnel teisel lähisugulasel, kes on pidanud seda sageli Parkinsoni tõveks.
Treemori ärahoidmiseks ei saa paraku ise midagi ette võtta. Parim, mida saab enda jaoks teha, on ennast kurssi viia, millega on tegemist, kuidas see kulgeb jne, siis saab oma tegevusi kavandades sellega arvestada.
Rahutreemor ja aktsioonitreemor
Treemorid liigitatakse rahutreemoriteks ja aktsioonitreemoriteks selle järgi, kas värisemine toimub rahuolekus (istudes või lamades) või siis, kui inimene hakkab midagi tegema.
Aktsioonitreemor avaldub teatud liigutusel või tegevusel. Aktsioonitreemori alaliigile asenditreemorile on iseloomulik, et värisemine tekib jäseme hoidmisel teatud asendis. Mõni treemor tekib aga mingi sihtliigutuse sooritamisel, kusjuures treemori amplituud suureneb eesmärgile jõudmisel, näiteks võtit lukuauku sättides.
Aktsioonitreemor on rohkem levinud kui rahutreemor. Doktor Toomsoo selgitab, et näiteks võib inimesele probleeme valmistada kirjutamine, joomine, kallamine, söömine, eriti vedelike söömine - supp ei taha kuidagi lusikas ega kohv tassis püsida. Muidu käsi ei värise, aga tarvitseb vaid tass kätte võtta, kui värin hakkab pihta. Mõnel on raske telefoni klahvidele pihta saada või kruvi keerata. Mida lähemale sihtkohale käsi jõuab, seda intensiivsemaks läheb värin. Mõnel patsiendil väriseb jalg seismisel, käimisel ja istumisel värin väheneb.
Käte ja/või jalgade värisemisele lisandub sageli, aga mitte alati, peavärisemine. Raputuselaadset värinat nimetatakse ei-ei-tüüpi treemoriks, noogutuselaadset ja-ja-tüüpi treemoriks.
Muid neuroloogilisi kaebusi treemoriga patsiendil pole - ei ole liikumisprobleeme, ei ole valusid, mäluhäireid ega muud.
Värisemise intensiivsus sõltub vaimsest koormusest. Vaimne ülepingutus, stress, ärevus, võõras olukorras viibimine võivad treemorit intensiivistada, kuid ei pruugi.
Arst ei pea alati rohtu kirjutama
Toomsoo sõnul on neuroloogias tänapäeval seisukoht, et kui treemor inimest ennast ei sega, siis seda eraldi ravima ei peagi. Kui inimene on siiski häiritud, võib ravimeid kasutada - need on olemas, isegi üsna tõhusad, aga nende probleem on kõrvaltoimed. Nii võib rohtudega saada oma üldises elukvaliteedis kasu asemel hoopis kahju: endast parema välise mulje saamiseks ravimeid tarvitades võib vererõhk langeda ja enesetunne kehvaks minna. Seega ei soovita Toomsoo värisemise korral ravimitele väga palju rõhku panna.
Kuna haiguse põhjust ei teata, siis on ravimid ka peamiselt sümptomeid leevendavad.
Ent mida lähemale on jõutud haiguse olemusele, seda püsivamat efekti rohud siiski annavad. Toomsool on patsiente, kes on paarikuuse või pooleaastase rohuvõtmise järel saanud sümptomitele suurt leevendust, ning on ka patsiente, kes pole aasta või paar pärast ravikuuri pidanud ravimitele enam mõtlemagi. „Aga võib-olla on toimunud nende elus ka lõõgastavaid sündmusi," lisab tohter.
Mõnele patsiendile on tabletid siiski vajalikud ja isegi terveks eluks, kuid ometi rõhutab Toomsoo, et arsti poole pöördumine ei pea alati lõppema ravimi väljakirjutamisega. Arsti juurde minnakse ka selleks, et oma haigusest paremini aru saada. „Mida vähem ravimeid kirjutan, seda parem," arvab Toomsoo.
Doktor mõistab, kui ebamugavalt võib inimene ennast seltskonnas tunda, kui kohvitass väriseb käes, kui jook loksub maha ja riietele. Üks lihtne nipp käte värisemist ajutiselt vähendada: võtke naps alkoholi, see lõõgastab, nii väheneb ka värin, soovitab Toomsoo. Olevat tähele pandud, et seltskonnas, kus pakutakse alkoholi, on värisemist vähem.
„Ma ei kutsu üles jooma, ent parem üks pits alkoholi kui tabletid," ütleb doktor. „Kui teate, et teil on treemor, siis võtke väike naps juba enne seltskonda minekut. Kui olete üritusel, kus pakutakse šampanjat, jooge see ära, sest kui peo teises pooles pakutakse kohvi, siis on seda kergem juua."
Erinevused Parkinsoni tõvest
Sageli küsivad patsiendid, kas neil on Parkinsoni tõbi, kui pea või käed värisevad, räägib doktor Toomsoo. „Kui võtate pitsi viina ja värisemine kaob ära, siis on üsna kindel, et tegemist on essentsiaalse treemoriga, sest alkohol vabastab pingeid ja lõõgastab. Parkinsoni tõve puhul alkohol värisemise vastu ei aita."
Juba ligi kaks sajandit tagasi hakkasid arstid essentsiaalset ja Parkinsoni treemorit eristama, ometi pole essentsiaalse treemori tekkepõhjustes tänini selgust. Avalduvad need aga erinevalt, näiteks väriseb Parkisoni tõve puhul patsiendil käsi põlvel, aga kirjutada saab ta korralikult, essentsiaalse treemori patsient võib istuda rahulikult, aga kirjutamise ajal hakkab käsi värisema.
Mõlema haiguse väljakujunemine võtab aastaid, Parkinsoni tõve alguses võib patsiendil mitu aastat esineda rahutreemorit ilma muude kaebusteta, seega on esmapilgul raske vahet teha, kummaga on tegemist, kas algava Parkinsoni tõvega või essentsiaalse treemoriga.
Parkinsoni haigust 15-20-aastasel tavaliselt pole, see kujuneb enamasti välja 55-65-aastaselt. Essentsiaalne treemor on kahepoolne, st mõlemas käes või jalas korraga, Parkinsoni treemor võib olla ka ühepoolne. Parkinsoni tõves on pärilikul teguril väiksem osakaal. Essentsiaalse treemori puhul on sagedasemad piirkonnad käed, pea ja hääl, harvemini jalad, Parkinsoni tõve puhul värisevad kõige rohkem käed-jalad, pea ja hääl harva.
Värisemine on üks peamisi sümptomeid, mis võib tekkida ka pärast alkoholi liigtarvitamist või alkohoolikutel.
Haigusi, mis võivad värisemist põhjustada, on tohutu palju, seda teevad ka mõned ravimid. Kui patsiendi ainus kaebus on värisemine, siis on tal tõenäoliselt essentsiaalne treemor, mida varem nimetati ka seniilseks treemoriks.
Kui värisemine patsienti ennast ei häiri, siis pole see ka oluline probleem, leiab Toomsoo. Sellega võib lihtsalt leppida. Kuni see pole tegevustele takistuseks, tasub proovida lihtsalt koos sellega elada, soovitab dr Toomsoo.