Pärnumaa N vallas on külanõid grupi inimesi nii pöördesse ajanud, et need pöördusid oma meelerahuks kogu Eestis tuntud selgeltnägija poole, kes nüüdseks olevat seda biovampiiri pahategude eest karistanud.
Suur nõid kukutas külanõia jalalt
/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
11. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahjuks ei tahtnud üleloomulikes võimetes süüdistatav ajakirjanikuga kohtuda, nii jäi üle toetuda ärevuses inimgrupile ja vanasõnale “kus suitsu, seal tuld”.
Sõbranna mehega voodisse
Üle 60 aasta vana ja veidra käitumisega Anna (nimi muudetud) on paljudele silma hakanud. Kuid need, kes temaga lähemalt kokku puutunud, ahmivad õhku nii ehmatusest kui füüsiliselt halvast olekust.
“Olin tema sõbranna, ja isegi mina tundsin end iga kord pärast temaga kohtumist halvasti,” tunnistas Aime. Teine naine, kes Annaga tihti suhtles, oli Kaja. Too väitis: “Tundsin end pärast jutuajamist nii imelikult, süda läks pahaks ja tahtsin oksendada.”
Kui naised omavahel kokku said, hakati teineteisele sellest rääkima ja küsima: “Mis imelik asi see on?”
Aga sinna, kus on kaks naist, tuleb kolmas ja neljaski. Ime üle imestamas oli mehigi. Anna elu arutati üksipulgi läbi, sest midagi pidi ju olema, miks temaga kokkupuude niimoodi enesetundele mõjub.
Naised hakkasid märkama, et Anna justkui otsiks nendega kontakti. Mõnes mõttes võis sellest aru saada: inimene on üksi lapse suureks kasvatanud, see kodust lennanud ja kellegagi peab ju ometi suhtlema.
Kui külatänaval või poes said naised eemale põigata ja öelda, et oi, mul on kiire, siis telefonikõne õnge läksid kõik, sest kust sa tead, kes helistab.
“Mu jumal, kui halb mul pärast oli,” kurtis Kaja. “Mis ta siis rääkis?” küsis Aime. “Tegelikult ei midagi erilist, tal olevat igav, ehk tuleksin külla. Ta teeks massaaži ja ajaksime niisama loba, maast ja ilmast,” vastas Kaja.
Anna käike hakati jälgima. Pandi huviga tähele, et naine üle 60, aga vestleb meelsasti meestega, ja veel endast noorematega … Siis märgati, et kui Anna käib surnuaial, ei jäta ta kordagi külastamata Hugo hauda. Oot-oot-oot? Kas tal see laps viimaks Hugoga ei olnud? Hugo oli ju külas teada-tuntud naistemees.
Nõiajahi ühele meessoost osalejale meenus, et kui Hugo veel elus oli, pärinud ta tema käest Anna poja järele ja kiitnud: “Tubli poiss tal!”
See jutt jõudis Aime kõrvu ja tema viha Anna vastu kasvas mõõtmatusse kõrgusesse: Hugo oli Aimega abielus. Ja Hugo tegi naise sõbrannale tite! Nüüd leiti: selge pilt, miks Anna Hugo haual käib.
Kiirgav haud
Seltskond, kes kohutava saladuse jälil, tahtis kindlust ja teadmist, kus peitub päristõde. Kellega on neil Anna näol tegu? Üks kutsus teda biovampiiriks, teine külanõiaks ja kolmas avaldas tagasihoidlikumalt: mingid võimed tal on. Ja miks ta ikka rohkem meestega juttu ajada tahab? Keegi naistest ei tulnud selle peale, et Anna ehk teab, mis nood temast arvavad, ja meestega jutlemine peletab samavõrd üksindust kui jutud naistegagi. Nõiajahtkond oli kindel: “Anna ajab mehi taga.”
Grupi arupidamisel turgatas kellelegi pähe geniaalne idee: “Küsime tema kohta mõnelt Eesti peanõialt.” Enamik oli televiisorist vaadanud saadet “Selgeltnägijate tuleproov” ja mõni edevam selles osalejaist oli lubanud oma kontaktandmed ühes naisteajakirjas avaldada.
Kolmele selgeltnägijale läkitati e-kiri, ühele tavakiri koos Anna fotoga. Vastuse saatis vaid üks. See oli sõna-sõnalt selline: “Anna on biovampiir ja elab teiste energiast. Üks kannataja on kindlasti Aime. Peale tema on veel kolm kannatajat. Biovampiir on tagajärg, ei oska öelda põhjust, miks Anna selliseks on muutunud. Tema lapse isa on tõepoolest Hugo, kelle haud kiirgab. Ka see kiirgus võib Annat mõjutada.
Püüan ta Aime pealt ära blokeerida.”
Nõiajahtijad olid koos, kui kirja lugesid, silmad pärani peas. Järgmisel päeval kuulis üks neist küla pealt, et Annal olevat väga halb olnud. Aime kutsus nelja päeva pärast grupi kokku ja avaldas, et Anna teinud talle palju mobiilikõnesid ja kui ta lõpuks oli vastu võtnud, kurtnud lausa nuttes: “Mul on nii halb olla, palun, tule mulle külla!” Grupp uskus, et peanõid alustas blokkimist.
Aime ei taha aga Annast enam midagi teada, sest selgeltnägijal oli kirjas: Hugo on Anna lapse isa.
Külajutud levivad, kui oleks neil tuli taga. Anna on juba üht-teist kuulnud ja võta kinni, kas demonstratiivselt protestiks juttude vastu või muust huvist istub ta ilusa ilmaga oma maja ukse peal tänavat silmas pidades. Kes temaga jutleb, saab kuulda, kes külas lahku lähevad ja kellele ta kavatseb needuse peale panna.
“Sa oled siis ikka päriselt nõid?” küsinud üks külanaine.
“Jah, nii võib öelda küll,” kostnud Anna keppi vastu treppi toksides.
Nüüd juhtuvad külas imelikud asjad teistegagi, mitte üksi nõiajahigrupi liikmetega. Keegi olla Annale silma vaadanud ja hiljem oksendanud, keegi lasknud oma varbaküüsi lõigata ja karanud öösel üles, hirmuhigi otsa ees. Ühega jahtijaist on Anna eriliselt käitunud: igal pool, kus meest näeb, läheb talle järele ja püüab silma vaadata. Mine tea, ehk kasutab Anna vastukaaluks juttudele hirmutamistaktikat. Kui nii, siis läheb see tal korda küll - ta võimeid kardetakse parasjagu.
Peanõia blokeerimistegevust kinnitab aga veel see, et Anna olevat õnnetult kukkunud, nii et isegi nägu paistes.
“Ja nüüd ta sai endale korterikaaslaseks paraja jota. Kõik halb, mis teistele tehtud-soovitud, tuleb talle endale tänu peanõia tegevusele tagasi,” usuvad need, kes peavad end Anna tõttu kannatanuks.