"Probleeme pole?" uurisin. "Natuke siiski on," tunnistas ta. "Keel, harjumused, rahvuslik eripära - kõik see toodab probleeme."
Õnneks on kogemused olemas. 1990. aastate lõpus valiti Hanna Pärnu sõja- ja tööveteranide ühenduse esinaiseks, kus liikmed pensionieas ja kunagi Eestisse sisse rännanud. Oli tunda ühiskonna muutuste tuuli ja Hanna arvas ametit vastu võttes, et see on ajutine, niikuinii laguneb ühendus koost. Aga võta näpust!
"Kuidas ma oleksin suutnud vene keele rääkijaid maha jätta! Aeg oli ärev isegi eestlastele. Tõsi, ega kellelegi venelastest olnud kuulmata jäänud lause: "Keegi pole teid siia kutsunud, Moskva rong väljub iga päev!"," tunnistas ta.
Naine võitles välja uue ühenduse, kuhu jäid muukeelsed veteranid ja kuhu ajapikku hakkas juurde tulema eesti pensionäregi.
Nii on Hannal, kes igal hommikul oma kontorisse ruttab, alati midagi korraldada, olgu selleks kas või väljasõidud Eestis, kus taastatud mõisad ja looduskaunid paigad on pea kõik üle vaadatud. Jõudumööda õpetab Hanna muulastele eesti keelt, mõne puhul väga edukalt.
"Eestlased tahavad rohkem käsitööd teha, venelased jälle laulda ja tantsida," avaldas Hanna oma kogetu põhjal.
Ise rahvustest pensionäride vestlusteemad on erinevad.
Kuigi peetakse koos Eesti Vabariigi tähtpäevi, on iga pensionäri suhtumine riigi ettevõtmistesse erinev. Samuti ei olda võrdselt kursis Eesti uudistega. Ja kui sõidetakse vaatama teatrietendust, on eesti- ja venekeelse etenduse puhul eri sihtgrupid. "Oh, oleks etendustel tõlge olevat, poleks sihtgrupi-probleemi," ohkas Hanna.
