Milline on üle kuuekümnese elu?

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eve Ernis oma vanaemast kirjutatud raamatuga Amalie.
Eve Ernis oma vanaemast kirjutatud raamatuga Amalie. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Oleme jõudnud varasügisesse Riiga, on ennelõunane aeg ja väljas tibutab külma vihma.

Istume sõbrannaga vanalinna kohvikus. Kohe kohviku vastas askeldavad suveniirikauplejad oma kaubakärudega.

Ostjaid on vähevõitu. Mutid piiluvad vihmakeepide alt, otsides silmadega kliente, ning kohendavad üle kaubakäru tõmmatud kilet.

"Ma võiksin praegu olla üks siin nende seast," sõnan.

Ütlen seda teatud kergendusega.

"Elasin kunagi nooruses Riias, kuid enne abiellumist jõudsin tagasi Eestisse."

"Mine nüüd! Sina poleks siin küll suveniire müünud!"

Jään mõttesse. Kas sellepärast, et ma elan nüüd Eestis ...

Või arvab sõbranna, et see töö pole minu vääriline. Teine variant meeldiks mulle rohkem. Samas, kui oled 60 ja "pluss", jäävad valikuvõimalused järjest ahtamaks.

Ja kes ütleks ära pensionilisast. Tean ühte noorena "kuuma" baaridaami, kes praegu Tallinna vanalinna tänavail lilli müüb. Ole sa 30 või 60, süüa ja selga tahad ikka midagi.

Või mõtleb ta hoopis, et minusugune Eesti väikelinna pensionär ei tuleks suure linna tänavakaubandusega lihtsalt toime? Aga vaevalt ta nii arvaks, lohutan ennast.

Kui paljud meieealised välismaal koristavad, lapsi hoiavad, või vanureid hooldavad? Meie vahvad eesti pensionärid! Mitte et see oleks lust ja lillepidu.

Enamasti ei minda välismaale tööle suurest igatsusest kaugete maade järele ja õnneotsingutele. See on karm paratamatus.

Tundub, et 60 ja "pluss" ei ole see iga, mis oleks sobiv kardinaalseteks elumuutusteks, järskudeks pööreteks või tõsisteks väljakutseteks. Nüüd võiks rahulikult elu üle järele mõelda - sellest, mis tehtud ja mis jäi tegemata.

Siinkohal tahaks meenutada ühe minu kakskümmend aastat vanema sõbranna mõtisklust, et kahetsed alati just seda, mis on tegemata jäänud. Kuid mitte sellest pole praegu jutt.

Üks asi on kindel. Kui inimesel juhtub olema varjatud, kasutamata andeid või eeldusi, löövad need kõige tugevamini välja just kuuekümneselt.

Siis järsku märkate, et olete tahtnud eluaeg segada värve ja neid lõuendile kanda. Või on teil midagi olulist teistele öelda. Või tahate hoopis voolida, nikerdada, ehitada, pildistada ...

Mõnus, rahulik ja omamoodi muretu iga. Tundub, et ainus mure nüüd ja edaspidi on tervis. Kehakaal? Mood? Moraal? Make-up? Muidugi tahaks hea välja näha, aga põhiline mure on tervis.

Need aastad, mis meile jäänud, on ainult siis elamisväärsed, kui tervis vastu peab. Eks ole?

Kuulsin hiljuti ETV vahendusel "ühe targa mehe" suust, et kui Eesti riigis poleks ühtegi pensionäri, oleksime Euroopa viie rikkaima riigi hulgas.

Ning ainult inimlik altruism hoiab pensionäre elus?! Et loomariigis, kus pole altruismi, pole vanureid.

Ma küll pole kuulnud, et loomad oma vanu liigikaaslasi hävitaksid. Kogu see mõtteavaldus tundus mulle üsna vastutustundetu. Eriti veel praegusel raskel ajal. Kas see on tõde?

Praeguses majanduslikus olukorras peavad pensionärid samuti oma panuse andma, olema solidaarsed riigi ülejäänud elanikkonnaga. Kuid kas siis tõesti sellisel fataalsel moel?

Elame veel! Kuni meil on meie lapselapsed, harrastused ja elutahe. Kuni meil on midagi õpetada.

Jätame kenale ettekandjale mõne lati kohvi eest ja jätkame oma jalutuskäiku. Veel on vaatamata kuulsad juugendstiilis elamud. Pilved hakkavad hõrenema.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles