Kinkelepingu järel hakkasid lapsed eemale hoidma

Foto: Andres G. Adamson

"Just minu lugu," leidis Kalev (80) Audru sotsiaalnõuniku Peep Tarre räägitut lugedes. "Vanuril on tark oma lubadustes kahelda."

Kalev (nimi muudetud) tuli ajakirjanikule omagi murest jutustama. Tema mõlemad lapsed on nii-öelda "välismaal" - üks Eestis ühel kaugel saarel, teine Inglismaal.

Maja on tütrepoja nimele kirjutatud, auto sai poeg endale. Nüüd polevat vana isa nende jaoks enam olemaski. Hea veel, et ta saab oma majas edasi elada.

"Olen täiesti üksi. Lootsin neilt rohkem tähelepanu, hoolt ja soojust. Mõtlesin: kui vara jagan, hindavad nad seda ega unusta mind," märkis ta katkeval häälel.

Kinkis maja ära

Kalevi lugu on üsna tüüpiline.

Tema peres sündis kaks last, tütar ja poeg. Abikaasa on nüüdseks ammu manalas. Poega nägi isa tänavu kevadel maikuus silmast silma, kohtumine Pärnus kestis tund-poolteist. Tütre kohta kuulis ta tuttavatelt niipalju, et too olla Inglismaal "oma inglasega" abiellunud.

Isale pole saadetud ei sellekohast teadet ega tehtud ühtegi telefonikõnet, ehkki isa kirjutas heas usus oma maja just tütrepoja nimele.

"Kinkisin ära, tütar oskab mul väga hästi veenda. Selle peale on ta meister, kuldsuu," ütles Kalev irooniaga hääles.

Miks nad siis ikkagi ei tule isa vaatama ja hoiduvad suhtlemast? Kalev ütles selle mõistatuseks olevat, mida ta lahendada püüab. Midagi on tõsiselt paigast ära ja ta on segaduses, sest ei oska tekkinud olukorra parandamiseks samme astuda. Pisut loodab ta siiski tütrepoja mõistlikkusele – ehk on targem kui ema. Samas jälle kardab, et ema räägib poja samasuguse osavusega ära nagu omal ajal temagi, mistõttu ta oma maja ära kinkiski.

"Kui maja oli veel minu nimel, käisid nad kõik mind sageli vaatamas. Niipea kui tehing sai tehtud, kadusid kõik nagu vits vette. Kahju, et ma kinkelepingu tegin, oleks pidanud testamendi tegema. Seda oleks muuta saanud. Nüüd mängivad nad aga kokku ja ma ei saa midagi parata. Arvavad vist, et mul on küllalt hea elu ja saan endaga hakkama," arutles Kalev.

Lapsed teavad isa sõnul omi asju hästi, aga isale ei räägi. Kalev kurtis, et tehakse talle mõistetamatuid asju ja neid ei selgitata.

Poeg viis auto

"Sain õepojalt kingiks Moskvitši. Aga Vene ajal ei saanud kinki minu nimele vormistada ja auto pandi kirja mu õe nimele. Hakkasin sõitma volitusega. Ja nüüd, kui mina haiglasse sattusin, sõitis poeg siia ja võttis mu õe peale, viis ta saarele ja kirjutas seal auto oma nimele. Nüüd mul polegi autot. Mis teie süda selle peale ütleks?" küsis mees.

Õde olevat Kalevi jutu järgi teadnud vaid seda, et ta on haiglas, ja uskunud Kalevi poja juttu, et on aeg masin tema nimele ümber kirjutada. Õde oli samuti ehmunud, kui tagasi tuli ja tegeliku olukorra teada sai.

"Hoidsin Moskvitši väga korras. Olen ise eluaegne bussijuht ja tean autodest mõndagi. Sellega oleks küll veel sõita saanud. Poeg aga ei saanud seda kuigi kaua kasutada, lasi lihtsalt ära roostetada. Tal on sellist autodest vanarauda seitse-kaheksa tükki koduõues. Ei mina tea, mis ta nendega teeb," avaldas vana mees.

Kalevile teeb praegu kõige enam muret võimalus, et tütrepoeg võib ta majast välja tõsta, kui tahab. Ta on selle üle mõelnud, uni minevat öösel ära – ta tunnetab, et lastel on midagi teoksil. Maja, kus ta elab, on oma kätega valmis ehitatud. Ehituse juures kukkus ta nii õnnetult, et jäi seljavigastuse tõttu invaliidiks.

"Mul oli kõigest 45 rubla raha, kui ehitama hakkasin, õnneks oli palju sõpru ja asutuse juhataja soodustas ehitamist, kõik käisid mul abiks. Kui seda aega meenutan, siis tahan korrata tuntud ütlust – ärgu olgu sul sadat rubla, aga olgu sul sada sõpra. Minul oli sada sõpra," meenutas Kalev.

Pensionilisa on ta püüdnud teenida üüriliste võtmisega, aga seegi on pettumust toonud: "Sattusin varga otsa - viis mu aiast gladioolisibulad ära. Aitab, enam ei võta kedagi."

Õepoja naine olevat Kalevi praegusi võimalusi maja tagasi saada uurinud ja advokaadi juureski käinud. Midagi ei olevat enam võimalik muuta - liiga palju aega on mööda läinud. Isal jääb üle vaid imestada, kui osavalt tütar talt maja oma poja kasuks välja pettis.

Elust tüdinud

Mis saab edasi? Kalev tunnistas, et ei tea. Pärnus on tal toetuda vaid oma õele, kes aga täpselt samas seisus - andis oma korteri lastelastele. Õnneks suhtutakse temasse hästi ja elatakse siiani rahumeeli koos. Õel on ses osas rohkem vedanud kui temal. Ja õepoeg paistab olevat südamega inimene, ka Kalevi suhtes.

"Käib mind vaatamas, ehkki mul pole talle midagi anda peale hea tuju. Mina käin tema kodus ka. Tema aitabki mind, kui vaja. Tuleb ja ajab niisama juttu. Kurvaks teeb, et omad lapsed nii ei taha," tähendas ta.

Kalev tunnistas, et kurtis kord naabrinaisele: sellest elust ei tule enam midagi välja, vaja pael kaela panna. Naabrinaine olevat hurjutanud: "Kas sa loll oled või? Ära sa seda rõõmu oma lastele küll valmista!"

Aga Kalev on endas kindel: "Kui ma enda eest enam hoolitseda ei saa, panen endale ise käe külge. Hoolimata sellest, et naabrinaine hoiatas.

Haige selg teeb suurt valu, õde käib iga päev seda määrimas. Aga ravid-ravimid enam suurt ei aitagi, vanust ju juba üksjagu. Kui veel viletsamaks jään, ei tee ma endale numbrit, kui iseenda abiga manalateele lähen. Seda ma ütlen küll täie mõistuse juures."

Kalev jättis maha õpetuse lugejale: "Ärge korrake minu viga!"