/nginx/o/2017/09/11/7089575t1hd28f.jpg)
Lapsest inimese, tulevase ilmakodaniku, ema ja isa kasvatamine ei alga mitte tema eostamise ega sünnitamisega, vaid ühise kodu loomisega, millest hoomab alateadlikku ootust. Isegi noor kurepaar harjutab mitu aastat ühise pesa ehitamist, alles siis munetakse munad ja kasvatatakse üles esimesed pojad.
Arenemiseks vajab iga laps toitu, puhast õhku ja varjualust, aga lisaks kodusoojust, mille allikaks on psühholoogilist laadi tegurid. Meie materiaalses elulaadis kulub kogu energia kasvufaktorite rafineerimiseks – kallim riie, peenem toit, uhkem maja ja kiirem auto. Nii kipub kodu arenduslik väärtus kahanema. Paraku muretsetakse sellise elulaadi juures ka lapsi üha vähem. Tundub, et lapse saamiseks on veel piisavalt aega või pole raha mattev kuldpuur seesmiselt ehk küllalt suur ja väliselt piisavalt särav.
Tähtsal kohal on perekond
Lapse arengus on tähtsal kohal kasvukeskkond – ennekõike perekond, mis kujundab tema isiksust. Valdava osa käitumismallidest, hoiakutest ja väärtusorientatsioonidest omandavad lapsed oma vanematelt.
Kodu on eelkõige psühholoogiline fenomen, millel on kolm mõõdet. Esiteks füüsiline. Ainult füüsilist mõõdet omav kodu on lihtsalt maja või korter, kus käiakse magamas. Tegemist on niinimetatud peremagalaga.
Teiseks psüühiline ehk hingeline. Psüühilise mõõtme kujundaja on pereliikmete omavahelised suhted ja kodune mikrokliima.
Kolmandaks vaimne ehk sotsiaalne. Vaimsuse määrab see teadmiste ja oskuste pagas, mille saab laps kodust kaasa teel laia maailma, oskamaks olla täisväärtuslik täiskasvanu.
Kodutunde ja kodu psüühilise olemuse alahindamine on olenemata east ja soost vast üks peamisi meie üleväsimuse ehk frustratsiooni põhjustajaid. Tõeline kodu tagab hingelise kaitstuse, mõistmise ja eluterve pingete maanduse ning on uue põlvkonna mehepoegadele turvaline kasvulava.
Suhtlemise kõige elementaarsemad võtted – tähelepanu kontsentreerimine, tähelepanu köitmine, kontakti saavutamine – omandatakse juba imikueas, kusjuures suhtlemine toimub eeskätt oma vanemate ja teiste kõige lähedasemate inimestega. Kodu ja seda asustav perekond kujutab endast alggruppi, kus kujuneb intiimne kontakt mitte ainult laste ja vanemate, vaid ka mitmesuguses vanuses laste, vanavanemate ja sugulaste vahel.
Sotsiaalsele arengule pannakse alus kodus alates kõige varasemast east. On andmeid, et ema mõjutab oma uskumustega lapse teatud isiksusejoonte kujunemist juba alates vastsündinueast. Eriti intensiivne on areng esimestel eluaastatel (kiindumuskäitumine, põhiusalduse teke), aga ka järgnevatel aastatel kogu koolieelses eas.
Vanematel napib aega
Kahjuks napib vanematel laste jaoks aega. Ka side vanavanematega jääb üha kasinamaks, sest tänapäeva vanavanemad on tihtipeale hõivatud – näiteks hakkavad vanaisad sageli järjekordselt abielluma. Ega asjata ei öelda, et rikas on see perekond, kus elab vana inimene.
Kuna Eesti iive püsib endiselt 1,2 piires, napib ka õdesid-vendasid. Naabridki on sageli lastetud või siis nendega lihtsalt ei suhelda. Nii juhtubki, et laps näeb teist omaealist lasteaias või alles kooliteel. Üksindus teeb lapse sotsiaalseks orvuks. Eakaaslased aitavad lapses kujundada kollektiivse käitumise harjumusi ja vilumusi, enesekontrolli oskust, moraalseid hinnanguid. Eakaaslaste puudumisel süvenevad suhtlemisraskused, pidurdub üldine sotsialiseerumisprotsess ja võimalus saada kõigiti arenenud täiskasvanuks. Just eakaaslane on see, kellel esimesena palutakse ennast aidata ja keda saab ise aidata, kellele puhutakse haiget saades peale ja kellelt palutakse haiget tehes andeks. Lapsele on väga tähtis jälgida seda, kuidas toimivad ja mõtlevad temavanused ja temaga samast soost – Pille võrdleb ennast eelkõige Mallega ja Kalle võrdleb ennast Villega. Ühistes mängudes põimuvad hiljem kokku ka Pille ja Kalle mängumaa, sest kodugi vajab mängult lahtimängimist, mänguema ja mänguisa mõtestamist.
Tore kodu on alati avatud lapse mängusõpradele – siit saab eeskuju ka mängukodu, millele tugineb kunagi oma päriskodu ja mis siis ei olegi enam mäng.
Arengut mõjutab suhtlusring
Teadlased kinnitavad, et inimestel, kes on lapsepõlves suhelnud suurema hulga heasoovlike autoriteetsete täiskasvanutega, on kujutlused enda kohta täpsemad. Peresõbrad valivad ja nendele hinnangud annavad ju ikkagi vanemad. Tädid ja onud – perekonna sõbrad ja head tuttavad –, kõigil on suhtlemises oma roll täita. Külla kutsutud tädisid ja onusid uuritakse teraselt, tähelepanekud sõnastatakse varjamatult ja valjusti.
Loe edasi ajakirjast 60+
