Proua Liis Klaari Rahvakogule tehtud ettepanekul nõndanimetatud teenusmajade rajamiseks on jumet, kuid julgen arvata, et Eesti oludesse need kahjuks ei sobi.
Vananemisspetsialist: teenusmajadest ja seeniormajadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kel vähegi jõukust ja varandust, mida maha müüa, saab kõrges eas veeta elusügist väärikalt ka mõnes eliitvanadekodus. Teatavasti on seal samuti võimalik elada eraldi toas ja kõik on käe-jala juures, alates arstiabist ja lõpetades restoraniga.
Augustikuu ajakirja 60+ artikleid antud teemal lugedes (Eve Rohtla juhtkiri ja Eveliis Eeki «Kus veeta vanaduspõlv, kui tervis veel peab...») jäi kummitama mõte, et eakad võiksid oma kodud maha müüa ja saadud raha eest eelpoolmainitud teenusmajadesse üürnikeks kolima. Aga «tervis peab veel pidama».
Mis siis saab, kui äkki käib prõks ja inimene on halvatud, sest kõrges eas võib tervis ju järsku üles ütelda. Eakal on teenusmajas ilus väike korter, aga selles pole invaliidistumisel midagi peale hakata. Voodi, duširuum ja WC on ehitatud ju «tervele» vanurile. Teenusmaja peaks olema viimane elukoht, kus surra, aga sealt peab ikkagi jälle ära «kolima» – hooldekodusse surema.
Proua Klaaril on küll ilusad ja head mõtted, millest ta ka ühes Vikerraadio saates rääkis, aga mitte midagi ei kõnelenud ta sellest, kuidas toimub elust lahkumine ja kas nendes majades oleksid ka hospiitsiosakonnad, kus tegeletakse surijatega.
Vahemärkusena, et Eveliis Eeki artiklis kord öeldakse teenusmaja, teisal jälle seeniormaja. Ehk edaspidi võikski hakata vanadekodusid ja hooldekodusid nimetama hoopis seeniormajadeks, mis ei kõlaks nii võikalt ja eelarvamusi tekitavalt.
Rootsi ühiskonnas, kus Liis Klaari sõnul teenusmajad hästi toimivad, on teatavasti hoopis teised tavad. Ja pärandusmaks on tohutult suur, mis kinnisvara müügist riigile tasuda tuleb ning seetõttu Rootsis ongi ehk kasulikum eramaja «vahetada» väikese korteri vastu teenusmajas. Aga eakas eestlane tahab elada omas kodus, kuhu on samuti võimalik tellida hooldajaid, põetajaid, ning kohandada elamine abivahendite abil sobivaks.
Võibolla tõesti mõned Eesti vanurid istuvad külmas korteris või majas nagu Liis Klaar arvab ja on õnnetud. Aga leidub ka väga palju vitaalseid ja energilisi seenioreid, kel mõistus selge, kuid jalg tönts. Nemad vajavad hoopis turvalist saatjat, et kodust välja pääseda kas kontserdile, sõbrannaga kohvitama või juuksurisse lokke pähe tegema.
Oma kogemustele toetudes julgen öelda, et mitte ükski eakas inimene ei taha kodust välja kolida, kui tervis veel peab. Viimase häda sunnil, kui enam iseseisvalt toime ei tulda ja abistajaid pole koju võimalik tellida ning lapsed elavad kaugel, valitakse hooldekodu. Harjumuspärasest ja armsast keskkonnast olude sunnil lahkumine kiirendab aga vanuri surma. Paraku.