/nginx/o/2017/07/04/6854505t1hec3a.jpg)
/nginx/o/2017/08/04/6958615t1hb1f2.jpg)
Maailma elanikkond on vananemas. Tänu üleilmsetele edusammudele tervishoius, toitumises ja tehnoloogias elavad inimesed varasemast kauem. Pikem eluiga avab meile palju võimalusi, kuid kujutab endas maailma valitsustele ka suuri väljakutseid. Kuidas me minevikus oma eakate eest hoolitsenud oleme ja seda tulevikus rakendada võiksime? Selle küsimuse üle on arutlenud tsivilisatsiooniuurija Jared Diamond.
Mõned kultuurid peavad oma ühiskonna vanemaid liikmeid au sees, samas kui teistes ühiskondades nähakse neid seniilsete ja ebakompetentsetena. Mõnes ühiskonnas peetakse normaalseks, et noored põlved hoolitsevad oma vanemate eest kodus ise, kuid mõnedes ühiskondades seatakse vanemad ilma kõhkluseta hooldekodudesse, kus teised – palgalised inimesed – nendega tegelevad.
Keda peetakse vanaks?
Diamond toob välja, et austus eakate vastu sõltub nende väärtusest ühiskonna silmis – see võib olla mõõdupuuks skaalal, keda peetakse vanaks ja keda mitte. Enamasti määratletakse lääne ühiskonnas inimesi seenioritena peale 60. eluaastat, kuid näiteks Uus-Guineas peetakse juba kõiki üle 50-aastasi lapun’ideks ehk «vanadeks inimesteks». ÜRO vananemispiir on 60 eluaastat ning juba mitmendat aastat peetakse 1. oktoobril rahvusvahelist vananemise päeva, mis peaks tähelepanu juhtima eakatele ja nende senisele ühiskondlikule panusele.
Eakate elupaigad
Konfutsianistlik vagadusõpetus mõjutab suuresti Hiina, Jaapani ja Korea vanurite elukorraldust. Umbes kolmveerand vanematest Jaapanlastest elab oma täiskasvanud laste juures, sama mudelit rakendatakse ka Koreas ja Hiinas. Veel enam, Hiina vanuriõiguste seadus nõuab, et lapsed külastaksid oma vanemaid korrektse sagedusega, vaatamata sellele, kui kaugel esimesed elada võivad. Seaduse mitte-täitmisel ootab lapsi trahv või isegi vangistus.
Prantsuse Tsiviilkoodeksi artikkel 207 nõuab, et täiskasvanud lapsed hoiaksid enda vanematega ühendust. Seadus kehtestati esmalt pärast kuumalainet, milles suri 15 000 enamasti vana inimest ning teisalt pärast uuringut, mis näitas kõrget vanurite enesetappude määra Prantsusmaal
Indias ja Nepaalis on olnud pikakst traditsiooniks, et äsjaabiellunud paar kolib peigmehe perega kokku – seda nimetatakse patrilokaalseks elukorralduseks, kuid suurte majanduslike muutuste ajel on ka see ühiskondlik norm kadumas. Mitmed linnalähedased piirkonnad on urbaniseerumas ning lastel on võimalus kolida oma vanematest sadade kilomeetrite kaugusele. Riiklikul tasemel on selline muutus sealsetele valitsustele juba silma jäänud ning sellest tulenevalt arendatakse eakate hooldusprogramme.
Seeniorite keel
Konkreetse kultuuri austus oma vanemate liikmete vastu peegeldub sageli kasutatavas keeles. Üheks variandiks on honoratiivid (austust avaldavad sõnaliited) nagu –ji hindi keeles või mzee suahiili keeles ning eraldi väljatoomist väärib muidugi jaapani sõnaliide -san, mille sage kasutus näitab sealse ühiskonna sügavat austust vanemate suhtes. Ka 60. sünnipäeva peetakse Jaapanis omalaadse initsiatsiooniriitusena vanasse ikka siirdumisel.
Spetsiaalsed toidud
Üle maailma on tavaks mitmetes pikkade traditsioonidega ühiskondades pakkuda vanematele inimestele toitumisel privileege või erilisi toite. Nebraska Omaha indiaanlaste kogukonnas on näiteks luuüdi söömine lubatud ainult vanematele inimestele – on levinud uskumus, et kui noored seda söövad, siis venitavad nad pahkluu välja. Sarnaselt söövad Kalimantani saarel elava Ibani hõimu liikmetest ainult vanad mehed veiseliha, sest kui noored seda maitsevad, võivad nad ujedaks muutuda. Siberis elavad tšuksid usuvad aga, et põhjapõdra piim teeb noored mehed impotentseks ja noored naised lamedarindseks, niisiis on põdrapiim ainult vanadele inimestele.
Austraalias elavad Arunta aborigeenid on tõenäoliselt üks tugevamate tabudega kogukondi ning nende uskumuste kohaselt võib noortel mõningate toitude söömine lõppeda tõsiste tagajärgedega. Papagoi söömine võib noore mehe pähe õnaruse tekitada ja lõuga võib auk kasvada. Metskassi söömine võib noortel meestel tekitada aga valusad haavandid peal ja kaelal. Ühe uskumuse kohaselt mõjub känguru saba söömine noortele naistele kiilastavalt ja kiirendab vananemist. Vutiliha söömine jätab rinnad kängu, seevastu pruunkotkaste söömine ajab rinnad paiste ja valusaks
Eakate erilised võimed
Mitmed eakamad ühiskonna liikmed on hinnatud just oma kogemustepagasi ja teadmiste poolest, kuid mõned kogukonnad lähevad tavalisest austusest veel sammu võrra kaugemale ning omistavad vanuritele ka maagilisi võimeid. Ecuadoris elav Waorani hõim usub, et vanemad šamaanid, keda kutsutakse mengatoi’ks, omavad maagilisi võimeid. Waoranid usuvad, et šamaanid saavad kehastuda jaaguariks ning ravida haigeid oma vaimlooma energiat kanaliseerides.
Elu lõpp
Elu lõpus tehtavad otsused erinevad kultuuriti suurelt. Mõned ühiskonnad teevad kõik võimaliku, et hoida oma vanureid elus, mõned näevad eakaid seevastu probleemi ja koormana ning vabanevad nendest erinevate meetoditega. Tsivilisatsiooniuurija Jared Diamond toob välja, et tavaliselt võetakse vanuritelt elu rändava eluviisiga hõimudes, rasketes looduslikes oludes või piiratud ressurssidega kogukondades.
Tšuksidest vanainimesed lähevad vabatahtlikku surma, paludes perekonna lähedasel liikmel endalt elu võtta, kui nad enam hea tervise juures pole. Mitmed teisedki pärismaiste hõimude vanurid panevad ennast võimatusse olukorda, minnes üksi paadiga avamerele või muule tõenäoliselt surmaga lõppevale rännakule. Ka Paraguays elava Ache hõimu vanemad mehed lähevad enne surma rändama, kuid vanematelt naistelt võetakse elu murdes nende kael.
Tsivilisatsiooniuurija Jared Diamondi inspireerivat ettekannet on võimalik inglise keeles vaadata siit.