Diabeetiline retinopaatia tekib siis, kui diabeet ehk suhkruhaigus on silmapõhjas asuva valgustundliku kihi ehk võrkkesta väikseid veresooni kahjustanud.
Salakaval silmahaigus, mis kulgeb tunnusmärkideta
10. juuli 2017, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mustamäe Silmakeskuse silmaarsti Anneli Talli sõnul võib diabeetiline retinopaatia tekkida isegi siis, kui diabeetik on veresuhkru kontrolli all hoidnud. Sellest hoolimata on äärmiselt oluline, et suhkruhaige hoiaks oma veresuhkru kontrolli all, sest see võib retinopaatia teket edasi lükata.
Tartu Ülikooli Kliinikumi oftalmoloogia arsti-õppejõu Tiina Mauringu sõnul on 40 protsendil diabeetikutest diabeetiline retinopaatia, sealhulgas nägemist kahjustav vorm on umbes 10 protsendil diabeetikutel.
„15aastase diabeedi põdemise järel on 90 protsendil mingis vormis retinopaatia silma põhjas olemas,” sõnab dr Mauring.
Mis silmas juhtub?
Diabeetilisel retinopaatial on kaks eri astet ehk seisundit: algstaadiumi diabeetiline retinopaatia ja proliferatiivne retinopaatia, millega võib kaasneda klaaskeha verevalum. Ühtlasi võib kummagi staadiumiga kaasneda makulopaatia ehk kollatähni kahjustus, kus teravalt nägemine võib olla kahjustunud.
Kui esimese staadiumi puhul sümptomid puuduvad ja seisund tehakse kindlaks silmaarsti visiidil, siis teise astme puhul tunnetab diabeedihaige üldjuhul ka ise sümptomeid.
Suhkruhaiguse tõttu tekivad väikestes veresoontes mikrotrombid, ka silmapõhja arterioolide lõpposades. „Väikeste veresoonte ummistus koos hapnikuvaegusega kahjustab veresoonte seina ja tekivad kotjad väljasopistused. Väheneb veresoonte seina elastsus ja võib juhtuda, et seinad katkevad. Silmapõhja tekivad verevalumid ning häirub valgustundlike rakkude ainevahetus ja talitlus, tekib proliferatiivne retinopaatia,”selgitab dr Tiina Mauring.
Nendes piirkondades on häiritud ka võrkkesta töö, mistõttu võivad tekkida probleemid nägemisega. „Kahjustunud arterioolide seinad muutuvad järjest läbilaskvamaks ning sealt imbuvad silmapõhjale veres ringlevad rasvad ja valgud, millest tekivad nägemist häirivad kogumikud. Diabeeti põdejatel „suplevad” kõik kehavalgud kõrgenenud suhkrusisaldusega vedelikes, mis tekitab valgustundlikes rakkudes toitaine- ja hapnikuvaegust,” jutustab dr Mauring.
Kui muutused toimuvad silmapõhja keskkohas ehk maakulas, kus meil on kõige rohkem valgustundlikke rakke, tajub seda ka inimene ise. „Nägemisteravus võib hakata langema ja lugemise ajal võivad read looklema ja tähed ära kaduma hakata. Kui aga muutused toimuvad silma keskkohast väljaspool, siis olgugi et tegu võib olla suurte muutustega, ei pruugi need alguses patsiendile kaebusi põhjustada,” selgitab dr Anneli Tall.
