Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vabadus ja uus aeg tulid Eestisse uute maitsetega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Eesti muuseumid on alustanud meie riigile murranguliste 1990. aastate elust mälestuste kogumist niimoodi, et igaüks võib saata oma loo veebiväravasse www.rahvalood.ee endale sobiva teema alla ja lugeda kirjapanekut üsna pea teiste samasisuliste hulgas.

Pingviini jäätise esimesest proovimisest on meeles, et see oli imeliselt maitsvam kui seni müügil olnud nõukogude samasisuline toodang. Maitse ja lõhn tekitasid lennuka ja kerge tunde, justkui oleks neelanud alla portsu vabadust. Oleks nagu mõne hetke välismaal viibinud.

Päris vabadus koos iseseisvusega saabus 20. augustil 1991 ja oma raha tuli taskusse 25 aastat tagasi, kui rublad vahetati kroonideks kolme päeva jooksul, 20. juunist 22. juunini 1992. Sellele eelnesid jutu-, rahva- ja laulurohked sündmused alates kevadest 1987 ning järgnesid peadpööritavad muutused kogu ühiskonnas 1990. aastate lõpuni.

Kõigele sellele tagasi mõeldes – ja ette vaadates Eesti Vabariigi 100. aastapäevale järgmisel aastal – on Eesti muuseumid võtnud ette üleriigilise kogumisaktsiooni, et jäädvustada meie riigi elanike lugusid ja mälestusi 1990. aastatel toimunust.

Praegu osaleb selles peaaegu 20 muuseumi. Projektijuht Külli Lupkin töötab Eesti Rahva Muuseumis. Tema sõnul puudutasid murrangulised sündmused 1990. aastatel kõiki inimesi ja eluvaldkondi, kusjuures mitte ainult suurtes, vaid ka pealtnäha väikestes asjades.

Veebivärav rahvalood.ee

Ärgitades kõiki oma mälestusi ja lugusid saatma veebiväravasse www.rahvalood.ee, tõi ta näiteks mõned küsimused, millega mälu turgutada: kas mäletate oma esimest reisi välismaale, uusi maitseelamusi pitsabaaris, kodulinnas müüdud vahvleid ja suhkruvatti või seda, kuidas tekkis perre esimene Lääne auto?

«Oodatud on inimeste lood oma kogemustest, mälestused sellest, kuidas algas taasiseseisvusaeg, samuti arvamused, kordaminekud ja ka pahameel toona toimunu üle,» lisas ta. «Muuseume huvitavad vastused sellistelegi küsimustele: mida tegite üheksakümnendatel, kui palju mõjutasid Eestis toimunud muutused teie igapäevast elu ja millisena tundus värskelt kätte võidetud vabadus?»

Mis tuleb tartlasest projektijuhil kõigepealt meelde, kui ta meenutab aega veerandsada aastat tagasi?

/ Erakogu

«Minul langes see aeg kokku täiskasvanuks saamisega,» ütles Külli Lupkin. «Ma lõpetasin 1993. aastal keskkooli ja läksin mõne aja pärast ülikooli. Mul on meeles Tartu linnapildi muutumine ja see, kuidas tulid esimesed burksiputkad ja toidutorn linnaliinide bussijaamas. See oli võibolla juba 1980. aastate lõpul.»

Ja meelde tulid ka vahvlimüüjad bussijaamas. «Kui ma koolist tulin, vaatasin iga kord vahvleid ja mõtlesin, et ah kuidas ma neid tahaksin. Aga need olid kallid. Osa neist oli šokolaadi sisse kastetud,» meenutas ta. «Ja mäletan, et poes ei olnud suurt midagi saada, olid pikad toidujärjekorrad.»

Külli Lupkinile meenusid muu hulgas ka Mehukatti joogid ja Royal piiritus (pildil). Neist esimest ta jõi, kuid teine jäi tal proovimata.

Erinevad teemad

Mälestuste kirjapanijaid ootavad rahvalugude veebiväravas ees teemad, et neil oleks kergem valida, millist oma lugu millisele muuseumile jagada.

Emajõelinnast osalevad ERM (teemaga «Banaanid lauale: uue aja söögirõõmud»), Tartu mänguasjamuuseum («90ndate mänguasjad: unistus Pilvebaleriinist ja Mootorratturhiirest»), Tartu ülikooli muuseum («Aastad ülikoolis»), Eesti spordi- ja olümpiamuuseum («Kuidas me sporti tegime») ning Eesti kirjandusmuuseum («Minu elu ja armastus»).

Kui ma koolist tulin, vaatasin iga kord vahvleid ja mõtlesin, et ah kuidas ma neid tahaksin. Aga need olid kallid, ütles Külli Lupkin.

Muuseumid kasutavad projektijuhi Külli Lupkini sõnul saadetud lugusid uurimistöös, osa kogutud materjalist jõuab ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva näitustele. Muuseumide ühise kogumis- ja uurimisprojekti «Eesti 1987–2000: murdekoht või lahtihüpe» eesmärk on uurida protsesse üleminekuühiskonnas eelkõige üksikisiku argielukogemuste kaudu.

Rahvalugude veebivärav avanes mullu oktoobris ja sulgub aasta pärast suvel. Praeguseks on selge, et kolm kõige populaarsemat teemat, mille alla on saadetud kõige enam lugusid, on elu ülikooliaastatel paar-kolmkümmend aastat tagasi, uue aja söögirõõmud ja 1990. aastate mänguasjad.

Kogumisaktsiooni projektijuhi lahkel loal avaldab Tartu Postimees siinkohal valiku katkendeid mälestustest ja lugudest, mille keskmes on 1990. aastate maitseelamused, uued toidukohad ja imelise uudse maitsega söögid-joogid. Nii nagu aktsioonis osalejatele lubatud, jääb nende perekonnanimi avaldamata, kirjas on vaid eesnimi ja sünniaasta.

Friikartulilõke ja praktiline füüsika

Ma olin 1990. aastate alguses varateismeline ja kuna kõik ülejäänud olid hommikust õhtuni tööl, aga minu koolipäevad lõppesid üsna vara (või siis algasid hilja, sõltuvalt sellest, kas tegu oli parasjagu hommikuse või õhtuse vahetusega), siis olin ma tänaste varatiinekatega võrreldes ilmselt üsna palju rohkem omapäi kodus.

Omapäi kodus olemine tähendas mingist hetkest alates söögitegemist ja uusi söödavaid asju, mis 1990. aastatel kodudesse laekuma hakkasid: alguses välisabipakkidest pärit veidra kujuga makaronid ja kartulipudrupulber, aga kohe varsti ka teismelist kuude kaupa köitnud ja toitnud kalapulgad.

Ootamatult tekkisid kusagilt uued toiduvalmistamisvõtted: oma esimesed friikartulid tegime me kindlasti alles üheksakümnendatel.

Ühesõnaga, olin ühel päeval kodus ja hakkasin friikartuleid tegema (ausalt üles tunnistades: umbes kuuendat päeva järjest). Kartulid kooritud, pott õliga tulele; kartuliribad sisse visanud, suundusin korraks teise tuppa. Kui tagasi kööki jõudsin, oli õli potis just põlema lahvatanud. Haarasin põleva poti pajakinnastega kätte ja seisin köögis, mõeldes võimalike lahenduste peale.

Mingi arusaamatu mõtte ajel transportisin kogu leekides kaadervärgi lõpuks maja koridori, sest meenus, et seal on kivipõrand, ja see tundus kõige ohutum keskkond.

Nii ma siis seisin seal ja vaatasin, kuidas friikartulilõke põleb, kuni ootamatult saabus alumiselt korruselt naabrinaine, soliidses eas korpulentne ohvitseriproua, kes käskis mul viivitamatult potikaane tuua ja selle siis mõningast nördimust välja näidates potile peale pani, misjärel lõke loomulikult otsekohe kustus.

Kuuldavasti olevat ta pärast mu emale öelnud, et kui lapsed ikka üldse «peavad» kahtlasi uusi toite valmistama, siis võiks neile enne vähemalt elementaarseid tuleohutus- ja turvavõtteid tutvustada. Ja füüsikat.

Põlenud potist jäi koridori musta-valgeruudulisele kivipõrandale igaveseks tuhmjashall ring, mistõttu mind tabab alati fantoomisu friikartulite järele, kui kusagil maleruudulist põrandat näen. Triin, 1978

Toiduharjutused iseseisvaks eluks

1990ndad oli see õnnis aeg, mis jäi ühtlasi minu enda järkjärgulise iseseisvumise aastatesse: teine elukümnend, 1990ndate alguses veel puha laps ja vanemate leival, lõpus aga juba tudeng ja töölkäija.

/ Erakogu

1990ndate algusest mäletan vähe: kasutusele tuli kroon, pärast nappuseperioodi hakkasid poelettidele ilmuma uued ja erilised «välismaakaubad», mida varem polnud saanud. Mehukatti (pildil), lahustuv puuviljatee, sakslaste pakendatud keeks, ja muidugi Löfbergs Lila kohv. See oli meie pere lemmik.

Keeksi ja puuviljateega oli muidugi see nali, et alguses sai seda uue vaimustuses proovitud, aga siis imbus kusagilt ka meie perre info, et see keeks on paras «keemiakeeks» – nii et kui alguses sõime seda õhinaga ning pakkusime külalistelegi, siis mingil ajal jäi too küpsetis soiku ning lauale jõudis muu toidus.

1990ndatel hakkas laienema ka külmutatud toiduse valik, mis tegi ema(de) elu kindlasti lihtsamaks: igasuguseid külmutatud pihve ja kalapulki sai ka soojendama hakatud. Ma ei söönud kalapulki vahepeal umbes kümne aasta jooksul – vist 2015 proovisin neid korra taas, aga kohutavalt maitsetud olid need –, aga 1990ndatel olid need uudsed, neid sai praadida pannil või mikrolaineahjus ning majoneesiga süüa.

Veel on mul 1990ndate algusest (või jällegi 1980ndate lõpust) meeles selline asi nagu kartulisiirup. See oli magus ja kasutasimegi seda siis, kui suhkrut saada ei olnud, suhkru asemel näiteks küpsetiste magustajana. Hiljem ei ole ma seda enam kusagil näinud, aga tookord see isegi maitses pisut.

Kodu lähedal asuvas asulas, kuhu tuli minna põhikooliõpingute ajal, sai osta burgerit – nüüd öeldakse selle kohta «vanakooli burks»: selline kergelt nätsa kukkel, vahel juust, suur pihv, kapsasalat ja burgerikaste.

Olen tagantjärele mõelnud, et tegelikult see burks oli tehtud vist ju kohalikust toorainest, meie tavapärasest toidukraamist, käepärastest materjalidest nagu muu toitki – selles mõttes oli see suht-koht aus kraam.

1990ndate lõpu poole tekkis burksibrände muidugi rohkem: Tallinnas, kus tookord elasin-õppisin-töötasin, jõudsin päeva lõpus keha kinnitama vahel harva McDonald’sisse, aga sagedamini Nehatusse, kus olid taskukohasemad hinnad. Päev oli pikk ja tihe: algul loengud, siis töö (töötasin alates 1. kursuse kevadest), ning õhtul oli teinekord see burks ainus toit päeva jooksul. Krista, 1979

Burgeriputkad kujunesid väga popiks

Raudse eesriide paotudes muutus popiks ka nn läänelik söök või pigem see, mis läänelik tundus. Poodi ilmusid müüki sellised tooted nagu fooliumpakendis Saksa keeksid ja erinevad pastatooted, millest kuuma veega enneolematuid roogi sai valmistada.

Tegelikult olid keeksid igavese säilivusega keemia, kuid toona oli šikk neid külla minnes kaasa viia, uued maitsed tundusid peened. Nimetatud pastaroad olid aga ebaproportsionaalselt kallid ja neid sai ülikooli ajal endale lubada ehk paar korda kuus.

Esimesed tänavatoidud olid putkades müüdavad rasvased pitsad ja suure saiakukli sisse moodustatud hiiglaslikud hamburgerid. Hamburgeri vahel oli tavaliselt suur kotlett, salatiks sibul, tomat, mõnes putkas ka Kevade salat vms, kastmeks hapukoore-ketšupi-majoneesi segu.

Sellise koduse olemisega hiigelburgeri söömine, ilma et kaste riietele löriseks, oli omaette kunst, kuid burgeriputkad olid väga popid ja sinna sõideti sööma ka teisest linna otsast. Tartus olid popid nt toidutorn, Peetri pitsapood ja Aardla risti hamburgeriputka, mis kujunesid mingile rühmale suisa öiseks kogunemiskohaks.

Väga uudne koht Tartus oli Rüütli tänaval asunud Estkompeximi bistroo, kus mina esmakordselt makaronide kohta kasutatavat sõna pasta kohtasin. Seal olid müügis ka erinevate täidistega eriti roosad vorstid, mida viilu kaupa osta sai, samuti kohev ja lääge masinajäätis. Bistroo avamine oli nii suur uudis, et isegi ajalooõpetaja võttis koolis seletada sõna bistroo päritoluga seotud legendi vene sõduritest Prantsusmaal.

Suursündmuseks sai Tartus MacDonald’si avamine, seal käidi kohtamas, peeti laste sünnipäevi ning «restoranikülastust» planeeriti pikalt ette. Mina lasin endast Maci ees suisa pilti teha ning saatsin pildi välismaa sõpradele, sest olin väga uhke lääneliku toidukoha üle.

Mulle sümboliseeris friikartulite rasva lõhn üldse välismaa hõngu, sest olin seda ahnelt 1990ndate alguses Rootsis ja Saksamaal nuusutanud ja heaolu märgina tõlgendanud.

Lisaks toitudele tulid müüki ka uued maitseained – eriti olulised tundusid karri ja küüslaugusool, esimest neist muidugi kasutati loominguliselt ja idamaiseks muutusid isegi praekartulid ja klimbisupp. Sigrid, 1975

Õige pitsa

1980. aastate keskpaigas oli uudne asi pitsa, näiteks Pärnus hakati seda pakkuma ühes linna esinduslikumas söögikohas, restoranis Võit (tänapäeval hotell Victoria).

Sealne pitsa oli valmistatud hästi paksul pärmitainast põhjal, kusjuures kattega polnud just heldekäeliselt ümber käidud. Seepärast ei saanud sellest vähemasti minu jaoks esialgu erilist lemmikut.

Peagi hakkasid aga Eesti inimesed vabamalt Euroopas reisima ning siis levis isegi meedia vahendusel info, et õige Itaalia pitsa on õhuke. Just sellist õhukesel põhjal, aga samas eestilikult rohke lihatäidisega pitsat sai tol ajal hakatud ka kodus suure eduga valmistama.

Pitsa täidisena sai kasutatud tomatit, kas värsket või konserveeritud (tol ajal sai ka kodus tomatit palju purki pandud), hakkliha, mõnikord lisasin veel veidikene suitsuvorsti või -sinki, liha maitsestamiseks oli sibulat ja natukene peeneks hakitud hapu- või marineeritud kurki, kindlasti soola ja pipart, peale läks veel paprikat ning lõpuks kuhjaga juustu. Autor on naine, 1969

Kogu klassi lemmikjook

Ootasin 1990ndate lõpul, põhikooli ajal, sageli bussi Viru väljakul. Aga bussipeatus oli kiirsöögikoha lähedal, umbes seal, kus asub praegu Viru keskuse Laikmaa tänava poolne sissekäik. See söögikoht oli väga populaarne vist üheksakümnendate lõpul. Sealt sai friikartuleid ja hamburgereid – selline ameerikalik koht igatahes.

Väga moes olid ka Coca-Cola, Fanta ja Sprite. Isegi mu Minu Klassi märkmikuke, mis levis koolides ja muudes kohtades ja kuhu said klassikaaslased sisse kirjutada oma eelistusi muusika, toidu jms suhtes, sisaldas ohtralt sissekandeid nende karastusjookide meeldivuse kohta. Peaaegu kõik minu klassikaaslased panid üksmeelselt, et nende lemmikjook on Coca-Cola. Prita, 1982

Vabaduse magusad maitsed

1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest meenub pehme, kreemja konsistentsiga Pingviini jäätis, mida Tartus spetsiaalsetest uudsetest jäätisemüügikioskitest müüma hakati. Millised värvid, millised maitsed! Seni olin harjunud vaid kandiliste ja kõvade pulgajäätistega.

Pingviini jäätises oli tõepoolest (tagantjärele vaadatuna) vaba maailma erutavat maitset. Aga meenub ka vastupidine seik.

Tollal tuli ka satelliittelevisioon, kust võis muu hulgas näha kõikvõimalike välismaiste toidukaupade reklaame. Mars ja Twix olid maiused, mida sageli reklaamiti. Kui Marsi šokolaadibatooni esimest korda ühest Tartu poest osta sain, oli äge tunne küll.

Aga millegipärast pärast esimest kahte ampsu enam ei läinud alla – nii harjumatult ja läägelt magus oli see Ameerika maiasmokkadele toodetud maiustus. Tükk aega hoidsin ümbrispaberiga kotis, ei täinud ära ka visata, ent lõpuks rändas see uustulnuk vääritult prügikasti. Hiljem pole enam kunagi ostnud ega söönud. Ester, 1975

Meie pere söögilaud

Uutest maitsetest on mul kõige eredam mälestus seoses banaanidega.

Meie pere oli lihtne ja ilma eriliste tutvusteta, uhkete töökohtadeta, nii et Lääne kaubale me väga hästi algul ligi ei pääsenud. Ühel õhtul aga, aastat ma ei tea, aga usun, et see võis umbes 1990. aasta algus olla, tõi ema meile proovida kuivatatud banaane, mida ta oli kaks pakki naabrinaise käest saanud. Naabrinaise mees oli mingi õmblustsehhi boss ja sealtkaudu need banaanidki vist välja ilmusid.

Banaanidel oli ümber uhke kollase-sinisekirju krabisev pakend, aga banaanid ise olid veidrad pruunjad ja kleepuvad pisikesed plönnid, mis maitsesid sama veidralt, kui väljagi nägid. Need olid imalad ja esmapilgul eriti mulle isegi ei maitsenud ja mäletan, et kõhklesin algul kaua, kuidas neid sööma peaks, sest olin kuulnud, et banaanid tuleb enne söömist ära koorida, ega tulnud selle pealegi, et pakendis olevad on juba ammu kooritud!

Aga põnevus oli ikka suur, ei tihanud kogu pakki korraga äragi süüa, võtsime ikka ükshaaval neid banaane sealt seest, et kauemaks jätkuks.

Veel üks esimesi Lääne toidukaupu, mis meie pere lauale sattus, olid Mehukatti joogid. Kas seal oli sees mahl või siirup, ma täpselt ei mäletagi, mäletan ainult suurt oranži plastkanistrit, mille sees oli oivaline apelsinimaitseline jook. Külli, 1980

Tagasi üles