Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Pastoriproua meenutused Pärnust 3.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Nikolai kiriku sisevaade. Saksa kirikukogudus väikelinnas oli konservatiivne ja traditsiooniteadlik. | FOTO: Olaf Esna erakogu

Stella Thomson jätkab pajatusi pastoriproua elust ja natsionaalsotsialismi ideede levikust: “Waldi oli pärast ülemõpetaja Kentmanni pensionilejäämist valitud Nikolai kiriku ülemõpetajaks. Valik tuli raskelt, sest koguduses olid paljud tema vastu, eelkõige minu kui ülemõpetaja proua vastu. Saksa kirikukogudus väikelinnas oli konservatiivne ja traditsiooniteadlik.

Varasemast ajast olid eeskujud ideaalina kinnistunud ja sellesse mudelisse taheti suruda kõik järeltulevad pastorid. Kogu mu esimeste aastate vahetu olemine, kui ma naiivsena ja täis head tahet asusin täitma oma kohuseid noore pastori abikaasana, taandus aastatega ebakindluse ja krampliku kohusetundlikkuse ees. Kuulusin vanadekodu ja naisühingu eestseisusesse ning tegelesin vanurite hoolekandega. Sotsiaalhoolekannet meil toona ei olnud ja nii püüti aidata oma jõududega.

Vähesed pered võtsid endale kohustuse keeta puudust kannatavatele inimestele kord nädalas hea lõunasöök, mille siis pere lapsed laiali kandsid, või aidati kiriku korjatud rahaga. Mul puudus toona nii igasugune ettevalmistus kui juhendajad ja abilised, nagu need on olemas tänapäeval. Tol ajal valitses suund toonitada naise eneseteostust.

Tänapäeva emantsipatsioon on teatud piires õigustatud, kuid ta jõuab – nagu iga liikumine – välja äärmustesse. Mees jäetakse üksi, abielu on oma esialgse mõtte emantsipatsioonile ohverdanud.

Minagi jätsin oma mehe üksi, kuid mitte teoreetiliste mõtiskluste tulemusena, vaid pühendudes ebateadlikult oma huvidele, mõtlemata, mida minult minu seisuses oodatakse.

Alles tagasivaates nähakse enda tehtud vigu, mida enam ei ole võimalik heastada. Minagi jätsin oma mehe üksi, kuid mitte teoreetiliste mõtiskluste tulemusena, vaid pühendudes ebateadlikult oma huvidele, mõtlemata, mida minult minu seisuses oodatakse. Püüdsin end korduvalt parandada.

Saatsin oma meest matustel ja toetasin teda pigem halvasti kui hästi koraalide ülesvõtmisel. Leeriajal tegin koos temaga hilisõhtuni visiite leerilaste juurde, ikka majast majja, kus igal pool tuli torti süüa, veini juua, sõbralikke sõnu lausuda. Milline piin!

Kõige õnnelikum olin siis, kui Waldil oli lõpuks aega mulle ja lastele, kui saime midagi koos ette võtta. Enamasti oli Thomas oma perega kaasas, kui läksime metsa seenele või pidasime piknikku Niidu metsas, sõitsime mootorpaadiga Doberani randa (Valgeranda, O. E.) Audru lähedal või sõudsime Sauga ja Reiu jõge pidi üles. Kõige toredam oli see, kui sõitsime Waldiga Vaskrääma neppe laskma, kuid seda tuli ette väga harva.

Natsionaalsotsialistlike ideede sissetungiga tuli vaheldus meie väikelinnaelu üksluisusse. Formeerusid noorterühmad, kes võtsid eeskujuks saksa Hitler-jugendi ja selle tüdrukuteorganisatsiooni BMD (Bund Deutscher Mädel, O. E.). Peaaegu kogu saksa kooli õpilaskond astus oma vanusele vastavatesse rühmadesse. Paljudes peredes tõi see kaasa kokkupõrkeid ja pingeid.

Meiegi lapsed lõid kaasa, kuigi kõik kolm teatud reservatsioonidega. Ent väga armastatud võimlemisõpetaja oskas noori kaasa tõmmata ja neid natsionaalsotsialistlikest ideedest vaimustuma panna.

Nad ärkasid oma argipäeva ühetoonilisest ükskõiksusest ja hakkasid mõtlema selle liikumise poolt- ja vastuargumentide üle. Teatud uhkusega kandsid nad Rajaleidjate vormi ja täitsid vastutustundlikult ülesandeid, mida neile lähtuvalt rollist vastavas rühmas anti.

Kord kuus pühapäeviti korraldasime Saksamaa eeskujul supisöömise, millest kutsuti osa võtma väikese linna kogu sakslaskond. Kõik nad tulid: vanad ja noored, suured ja päris pisikesed. Lähtuvalt põhimõttest “üks kõigi ja kõik ühe eest”, istusid nad kooli aulas pikkade laudade ääres, helpides herne- või kapsasuppi. Korraldustöö ja söögitegemine jäi minu hooleks.

Saksa Nikolai kirik, mis kaotas sõjas tornikiivri ja pärast sõda lammutati. / Olaf Esna erakogu

Hulga abilistega liikumise täiskasvanute rühmast puhastasime ja lõikusime juba mitu päeva varem juurvilja, panime paika laudu, muretsesime nõusid.

Pühapäeva hommikul seisime koos Anita Krusenstjerniga juba varakult kooli keldris ja keetsime rohke nalja ja naeru saatel puupliidil hiiglaslikus katlas suppi. Ajutiselt saime selleks isegi välikatla, mis pandi püsti kooliõue ja talvel liuvälja äärde. Waldi jälgis rangelt, et kõikide nende ürituste juures jääks kirikuaeg 10–11 vabaks, ja ühine söömaaeg algas alati söögipalvega.

Teine ülesanne, mille olime võtnud, seisnes maatöödel abistamises varasügisesel lõikusajal. Osa mõisaomanikke, kelle maad oli 1920. aastal võõrandatud, oli veel jäänud oma jäänukmõisatesse. Nad kõik töötasid aasta läbi endale jäetud maatükkidel, et kindlustada perele vähemalt eksistentsi põhi. Kuid eriti just lõikusajal ei piisanud neile oma pere tööjõust.

See pakkus meile, kes otsisime selliseid ülesandeid, mis oleksid mõttekad ja nõuaksid isetust ning abivalmidust, võimalust asjast kinni haarata.

Varasel koiduajal, laupäeva või pühapäeva hommikul, sõitsime umbes 20 inimesest koosneva grupiga veoautoga maale, mõnda Pärnu ümbruskonna poolmõisatest. Osalesid ka vanemad õpilased ja meie lastest oli kaasas Dodi, kuigi vaid 13aastane.

Kohapeal jagas majaperemees ülesanded kätte ja lõunani tuli kõvasti tööd teha. Pidime võtma kartuleid, korjama õunu või tegema muid taolisi töid. Selg valutas, käes olid küünarnukkideni mullased, kuid kõike tehti naljatuste ja naeru saatel.

Auga välja teenitud lõunapausi ajal lasid kõik rammusal supil hea maitsta. Seejärel töötati edasi, kuni hakkas pimenema. Surmväsinult, ent teadmisega, et sai tehtud midagi tõeliselt vajalikku, jõudsime õhtul koju tagasi.

Tundsin rõõmu füüsilisest tööst ja sellest, et sain käed külge panna, kuid kõige enam veel toredast kamraadlikust koosolemisest. Minu nõbu Siegfried Stackelberg majandas Pärnu lähistel Räägul üht poolmõisa. Sellelegi perele andsime abi.

Meie igapäevaelu mõjutasid veel meie “pansionipoisid”. Hageri pastoraadis oli mu ämm juba ammustest aegadest võtnud koolilapsi kostile ehk pansionile.

Kirikuõpetajal ei olnud maal just palju sularaha. Kirikuametit kui institutsiooni, mis oleks vastavalt vanusele ja teenistusaastatele palka maksnud, ei olnud. Kirikuõpetaja ja tema perekonna ülalpidamise eest pidi hoolitsema kogudus.

Oli vaeseid ja rikkaid, suuri ja väikesi kogudusi. Vastavalt varalisele seisule toetasid nad oma kirikuõpetajat peamiselt toiduainetega, seetõttu oli puudus sularahast.

Nii võttiski mu ämm oma üheksa lapse kõrvale kostile võõraid lapsi ja seadis pastoraadis sisse väikese kodukooli. Hageri Thomsonite nimi ajendas vanemaid, kelle lapsed olid sunnitud eri põhjustel kooli vahetama, meid paluma, et võtaksime kostile nende pojad, kes pidid nüüd Pärnusse kooli tulema.

Kuna meilgi tuli ära elada väga väikesest palgast, otsustasime seda teha. Võtsime põhimõtteliselt vaid poisse. 12 aasta jooksul, aastail 1927–1939, käis meie majast läbi 17 poissi. Kõik nad olid vanemad kui meie lapsed. Toona tõid nad meie majja rohkelt elu.”

Järgneb.

Tagasi üles