Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Laudast sündis vaikuse ja rahu paik nii perele kui paastulaagrilistele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lusika talu perenaise Sirje Kurveti sõnutsi on paljud tema külalised öelnud, et tunnevad end tema juures nagu võlu­maailmas. | FOTO: Marko Saarm
Haljastust jagub ka sauna ette. | FOTO: Marko Saarm
Saarekese, silla ja grilli­kojaga tiik mõjub efektsena. | FOTO: Marko Saarm
See aed annab tunnistust pere­naise täpsusest ja ilumeelest. | FOTO: Marko Saarm
Lusikas on talu sümbol. | FOTO: Marko Saarm

Mustla lähistel asuv Lusika talu oma eeskujulikult pügatud muruväljade, ojakeste, tiikide ja rohkete kividega on pälvinud aiakonkurssidel tunnustust ning võõrustanud juba 16 aastat paastulaagreid.

Perenaine Sirje Kurvet loodab, et rikkalikult lillede ja muude taimedega ehitud aed pole paradiis mitte ainult talle, vaid ka tema külalistele.

Enne kui Sirje ja Heino Kurvet Lusikale toimetama tulid, oli mees Eesti aerutamiskoondise treener ja naine selle massöör. Lusikal ehitas Heino Kurvet koos abilistega elumajaks ümber mõisaaegse lauda, kuhu nüüd mahub peale pererahva ööbima ka kuni 16 paastulaagrilist. Kui viie aastaga sai maja elamiskõlblikuks, siis hiljem on seda aina täiustatud.

Paksude kivimüüride vahel on vaikus ja rahu ning suvisel ajal ka meeldivalt jahe. Mõnusat õhkkonda aitavad luua seintele riputatud maailmakuulsate pühameeste pildid.

Sirje Kurvet räägib, et tema kodu on puhta energiaga. Kui ta isa kunagi selle paiga ostis, pidas ta silmas, et sealt poleks kedagi küüditatud ja sealt poleks ka sõda üle käinud.

«Kodu kujundamisel olen lähtunud feng shui printsiipidest. Selle kohaselt on ideaalne, kui maad embab neerukujuline veesilm, millel on sild. Üle silla käimisega alati puhastud ja neer ise on ka puhastusorgan,» jutustab Kurvet ning mainib, et kui ta esiti kaasale niisugusest tiigist kõneles, siis too just vaimustust üles ei näidanud. «Minule ei andnud mõte siiski rahu ja kord, kui Heino oli kodust ära, leidsin kaks kutti. Joonistasin neile plaani ette ja nad asusidki kaevama. Kui Heino järgmisel päeval koju tuli, siis asi talle meeldis ja edasi kaevas ta juba ise. Ääristas tiigi kividega, lasi vee sisse ja tegi kõik muu.»

Tiigi äärde tuli ka saun ja saarele grillimiskoda.

Kivid tulid õlle jõul

«Kui aed oli juba peaaegu valmis, ütles Heino, et teeks ühe kraavi ja paneks kivid sisse: voolav vesi oleks väga lahe. Mõtlesin, et nüüd tahab ta mu kauni aia rikkuda: mingi kraav ja mingid kivid...» meenutab Sirje Kurvet.

Esimesel kahel aastal õnnestus tal mehe plaani rohkele tööle viidates edasi lükata. Kolmandal otsustas ta aga kodurahu huvides kavaga nõusse jääda, mõeldes, et kui rikub aia ära, siis rikub.

«Mees hakkas kraavi kaevama. Mina ei läinud mitu tundi ligidale, aga siis vaatasin teise korruse aknast ja märkasin, et kraav on väga vinge. Hüppasin juurde ja hüüdsin: «Oh, kui äge! Teeme nii edasi! Milliseid kive sa vajad? Hakkan kohe andma.»»

Kraavi valmimiseks kulus palju tunde ja ohtralt kive. Kivide tarvis oli Sirje Kurvetil oma nipp: neid vedas mees sõiduauto järelkäruga ja iga koormatäie eest sai ta temalt pudeli õlut. Nii kippus kive tulema rohkemgi kui vaja.

Aegamisi vaimustus nainegi kividest järjest enam. «Hakkasin tajuma nende kosmilist energiat ja asja uurides sain teada, et maokujuline kivi ravib magu, ussiga kivi on suure kaitsevõimega...»

Oma sõnutsi on perenaisel aia loomise ajast erilisi lugusid pajatada iga nurga peal. Näiteks õue keskele jääva esimese tiigi sünniloost kõneldes ütleb ta, et selle soovitas rajada vend, öeldes, et mis maja see ilma veesilmata on. «Ta lubas selle ise organiseerida. Toona töötasime veel Pärnus ja kord, kui koju tulime, leidsime eest savimäed. See näis õudne suur auk. Esimese suve ajasime savi laiali. Teise suve vedasime mulda peale. Hiljem sai taimed juurde istutatud ja mees tassis kohale palju kive. Reegel oli sama: ikka koorem ja õlu. Kokku sai kuhjatud palju imelisi kive, trepiks said võimsad laiad kivid.»

Aastatepikkune loomine

Sirje Kurvet jutustab ka Lusika talu tekkeloost, mis ulatub aastasse 1878. «Kunagine peremees istutas suure pärnaallee ja pidas loomade kõrval mesilasi. Talvel voolis ta lusikaid – sellest ka talu nimi. Mina annan nüüd, kui paastulaagreid korraldan, vahel inimestele turgutuseks lusikaga mett.»

Perenaine rõhutab, et tema paastulaagrite eesmärk ei ole mitte niivõrd kaalu langetamine, kuivõrd mõtete korrastamine ja puhastamine. «See on vaimne laager, kus inimesed mõtlevad oma probleemidele ja jõuavad selle kaudu lahendusteni,» selgitab ta.

Oma talus on Sirje Kurvet üritanud hoida ja tekitada armastuse energiat. «Läbi püsivuse ja hoolivuse oleme suutnud siin abikaasaga tohutult koostööd teha. Meie aed ja kodu on looming. See on, nagu Looja oleks kohal olnud ja nõu andnud. Väga paljud on mulle kinnitanud, et juba väravast sisse tulles tunneb siin erilist energeetikat. Nad ütlevad, et on sattunud nagu mingisse uskumatusse võlumaailma.»

Sirje Kurveti sõnutsi on kodu loomine olnud võrratu protsess. Eriti tähtsaks peabki ta seda, et aed on nende enda, mitte mõne maastikuarhitekti kujundatud. Nii on see saanud just nende hinge ja näo.

«Minu religioon on armastus,» nendib Sirje Kurvet. «Alati on valida, kas me loome enda jaoks paradiisi või põrgu. Meie oleme loonud paradiisi.»

Tagasi üles