Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Järvalane uuris muinasaja inimohvrite saladusi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Foto on illustreeriva tähendusega. | FOTO: Internet

Paide ühisgümnaasiumi vilistlane Maris Övel kaitses möödunud nädalal Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis bakalaureusetööd “Viidumäe ohverdamiskoht”, millest selgus, et Saaremaal Viidumäel muinasajal asunud ohverdamiskohas toodi ohvriks ka inimelusid.

Ajaleht Saarte Hääl kirjutab, et Maris Öveli töö käsitles Viidumäe kaitsealal aastatel 2014–2015 läbiviidud arheoloogilisi uuringuid, mille tulemusel leiti ehteid ja relvi, inimluid ja hoonejäänuseid. Tööst selgub, et Viidumäed võib pidada kultuskohaks tänu selle erilistele loodusoludele, neljale peitaarete kogumikule ja inimsäilmetele, mida võib suure tõenäosusega pidada inimohvriteks. Kultuskoht oli selles paigas tõenäoliselt 6.–8. sajandil.

Övel on välja toonud, et säilmete leiu muudab eriliseks nende matmisviis, mis annab alust arvata, et surnukehad olid jäetud maa peale lagunema ja seejärel maetud vaid luud. Näiteks kahe isiku puusaluudel esinevad loomahammaste närimisjäljed. Osal säilmetel olevad märgid viitavad vägivaldsele surmale ja ühel juhul ka pea maharaiumisele. Praeguseks on tuvastatud vähemalt kümne inimese säilmed – ohvripaika oli maetud vähemalt viis meest, kaks naist ja kolm last.

Töös on veel välja toodud, et Viidumäel puudub märgatav kultuurkiht ja selle ümbruses on vähe haritavat maad ning seega ei saa Viidumäelt leitud hoonejäänuseid ja kiviplatvormi pidada osaks kunagisest majapidamisest.

Saarte Häälele ütles Maris Övel, et teda on juba mõnda aega huvitanud nii Eesti kui ka Skandinaavia muinasusund ja mütoloogia. “Marika Mägi mainis ühel loengul selle Viidumäe kohta ja sealt ma siis uurisin juba edasi,” lisas ta, selgitades, kuidas ta selle teemani jõudis. Nimelt ei ole Eesti muinasusundi kohta kuigi palju teada ja nii sooviski Övel seda teemat käsitleda.

Noor uurija tõdes, et inimohverduste tollane tähendus või eesmärk otseselt välja ei tulnud ja seda võib ainult aimata. Samas on inimohverduste toomine niivõrd drastiline käitumisviis, et ilmselt viitab see ebaharilikule olukorrale kogukonnas. Loe täispikkuses artiklit SIIT

Tagasi üles