Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Võrkpall tõi mehed ka 30 aastat hiljem kokku

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andres Taimla ja tema 1967. ja 1968. aastal sündinud võrkpallipoisid said uuesti kokku Vodja mõisa trepil, kus nad aastakümnete eest hoolega spordilaagrit rajasid. | FOTO: Indrek Reismann

Legendaarse Paide võrkpallitreeneri Andres Taimla kunagiste kasvandike algatus üle pikkade aastate kokku saada liigutas treenerit hingepõhjani ja tõi meelde palju toredaid mälestusi.

Andres Taimla tuli Paidesse kehalise kasvatuse õpetajaks ja treeneriks 1969. aastal ning sai kohe oma hoole alla paar punti võrkpallipoisse. «Osa neist olid juba keskkooliõpilased, osa veidi nooremad,» lisas ta.

Nende poistega polnud vaja noorel treeneril alustada põhitõdedest, vaid lihtsalt mänguoskust lihvida ja võistlustel võimalikult hästi mängida.

Esimene lend, keda Taimla nullist üles treenis, olid 1967. ja 1968. aastal sündinud poisid. Neid käis ta treeningule kutsumas juba kolmandas klassis. «Kui algul olid treeningud mängulised ja eesmärk oli lastele õpetada erinevaid pallimänge ning innustada neid liikuma, siis alates neljandast klassist hakkasime võrkpalliga tõsisemalt tegelema,» lausus ta.

Parimate seas, kuid igavesed teised

Tegemist oli Paide 3. keskkooli katselise spordiklassi poistega, kes koondusidki kõik võrkpalli mängima. Sama klassi tüdrukud tegelesid kergejõustikuga. «Aegade jooksul lisandus muidugi mängijaid ka teisest koolist. Pärast kaheksandat klassi, kui osa koolist ära läks, toimus võistkonnas väike pooldumine, kuid paljud jäid õnneks ka kutsekoolist trenni käima,» selgitas Taimla.

Tema silmis olid poisid töökad ja trennihimulised, kuid paraku segas nende mänguedu sageli asjaolu, et osa  põhimängijaist olid sündinud 1967. aasta lõpukuudel ega saanud seetõttu võistlustel kaasa teha. «Mina neid tavaliselt koju ei jätnud ja võtsin võistlustele kaasa, kuid paraku pidid nad sageli mänge pingilt jälgima ning võistkonnakaaslasi moraalselt toetama,» kurtis Taimla.

Sellele vaatamata olid Taimla võrkpallipoisid omavanuste seas ühed parimad ja võistlustel enamasti alati finaalis. «Ühel korral õnnestus meil võita Eesti keskkoolide karikas. Sel võistlusel polnud sünniaastal tähtsust. Oluline oli vaid, et õpid keskkoolis,» ütles ta.

Ülejäänud võistlustel olid nad Eestis aga enamasti igavesed teised. Küll jäid nad alla Rakvere, küll Pärnu poistele. Tagantjärele imestas Taimla, et  selline ebaõnn poistelt mänguisu ära ei võtnud.

Aga ei võtnud, vastupidi, paljud neist mängivad võrkpalli siiani ja osa on jõudnud välja ka kõrgliiga meeskonda. «Jaanus Gildemann näiteks mängis veel mõni aasta tagasi kõrgliigas Rakvere meeskonna ridades. Märt Riisbergi saatis edu Tartu võistkonnas. Suur osa kunagi Järvamaad kõrgliigas esindanud Herese meeskonnast olid samuti minu poisid,» ütles Taimla uhkusega.

Taimla ei kahtlegi, et treeningutelt saadud põhi on mehed võrkpalli külge liitnud kogu eluks. «Nad ütlesid mulle kokkusaamisel ka, et võimalusel on ikka palli mänginud ning kui pole ise mänginud, siis on võrkpallisündmustele ühel või teisel moel kaasa elanud,» lausus ta.

Eriti eredalt on Taimlal meeles laagrid.  Nende poiste kasvuaega jäi Vodja mõisa laagribaasi rajamine. «Uskumatu, kui palju sai nendega seal tööd tehtud. Ehitasime staadionit, võrkpalliväljakut, korvpalliplatsi, kohandasime klassiruumid tubadeks ja tegima palju muud,» täpsustas ta.

Lisaks tööle ja spordile oli laagrites ka kultuuriline osa. «Nagu sel ajal tavaks oli, tegime seinalehti, isetegevuskavasid, ööhäireid ja muud põnevat,» lisas Taimla.

Preemiaks ja heaks vahelduseks olid poistele kahtlemata arvukad võistlusreisid. Taimla viis noormehed oma kunagisi tutvusi kasutades mitu korda võistlema Moskvasse, Peterburi ja Läti linnadesse.

Et teismeeas poisid laagrites või võistlustel suuri sigadusi oleks korda saatnud, Taimla ei mäleta. «Kui nad ka said millegagi hakkama, siis olid need kõik üsna süütud vembud,» lausus ta. «Eks nad proovisid ikka alkoholi ja jooksid tüdrukute järel, kuid see ei seganud otseselt trennitegemist. Kõik, mis nad tegid, tegid iseendale, sest distsipliin oli paigas, trennis tuli igal juhul vormis olla,» lausus ta.

Taimla võrkpallikasvandik Indrek Reismann tunnistas, et tegelikult oli neil kokku sattunud üsna elav kamp poisse ja enda meelest suutsid nad treenerile omajagu peavalu valmistada. «Aga jah, kui päris aus olla, siis mingi piiritunnetus oli olemas ja päris inetuks asjad ei läinud. Hiljem on nii mõnigi toona aktiivsem mees öelnud, et Taimla kasvatus tegi neist inimesed, muidu oleks võinud asjad ehk ülekätegi minna,» meenutas ta.

Treener ei teinud endalegi allahindlust

Samas oli Taimla Reismanni hinnangul osavõtlik inimene, kes kuulas alati oma poiste mured ja rõõmud ära ning kui vaja, siis toetas ja kaitses neid. «Ta oli ja on meile tõeline autoriteet,» ütles ta veendunult. «Ma ei suuda talle siiani sina öelda, vaid ikka teie.»

Oma treenerit meenutab Reismann suure austuse ja tänutundega. «Just tema antud sportlik panus on olnud see, mis on Järvamaa minu südames erilisel kohal hoidnud,» sõnas ta.

Reismannile jäi ka paljude teiste kunagiste võistkonnakaaslaste jutust mulje, et võrkpallitaust on esmane, mis neile kodukohta naastes meenub.

Reismanni hinnangul oli Taimla nõudlik treener, kes ei teinud allahindlust kellelegi. «Sealjuures ka iseendale, sest ta tegi suurema osa trennidest meiega kaasa. Olime kõik heas füüsilises vormis ja ta oli selles suhtes meile suur eeskuju. Keegi meist ei tahtnud talle alla jääda ja see motiveeris pingutama,» selgitas ta.

Andres Taimlale meenus nende ühistest pingutustest üks tore seik seoses Paide-Türi rahvajooksuga. «Läksime kõik koos jooksma ja poistel oli kindel plaan mulle ära teha. Sain nende kavatsusest teada ja käisin salaja jooksuks vastupidavust treenimas,» meenutas  ta. «Rajal teadsin, et neli kõvemat jooksupoissi on must eespool. Hakkasin neid siis ükshaaval kinni püüdma. Viimasest sain jagu staadioni lõpuringil, seega nurjasin nende plaani, võites siis juba küllalt eaka mehena neid kõiki. See on ka elus ainus kord, kui olen jooksnud Paidest Türile alla tunni.»

Kõike seda ja palju muud põnevat meenutada oli Taimlale kokkutulekul suur rõõm. «Nüüd, kus ma kohe saan 70aastaseks, on mulle antud autasusid ja medaleid, aga see kokkutulek, mille mehed korraldasid, on mu elus üks olulisemaid tunnustusi,» ütles ta pisaratega võideldes. «Kui veel 30 aastat hiljem tahavad õpilased kokku saada, meenutavad olnut hea sõnaga ja tänavad tehtu eest – see on ühele õpetajale või treenerile suurim kiitus, mis üldse olla saab.»

Kokkusaamise algatanud Hannes Reino-Alberi ütles, et märk treeningrühma ühtsusest oli seegi, et kokkusaamisele tulid peaaegu kõik nende kahe aastakäigu mehed. «Meid oli kokku 18,» täpsustas ta.

Reino-Alberi sõnas, et sellist kokkusaamist pole neil kunagi varem olnud. «Need, kes on kohapeale jäänud või võrkpalli mängivad, on ikka vahepeal kohtunud, kuid osaga polnud me tõesti aastakümneid kokku saanud,» lausus ta.

Andres Taimla tundis nad kõik ära ja kiitis meeste head sportlikku vormi. Nüüd juba 50aastaseks saavatel meestel tuli tunnistada, et ka nende treener on endiselt heas vormis ning tegeleb iga päev spordiga, ehkki nüüd pole selleks enam võrkpall.

Üheskoos külastasid nad oma kunagist treeningsaali Järvamaa kutsehariduskeskuse Paide õppekohas, laagripaika Vodja mõisas ja suundusid siis Veski-Silla kalamajja endisi aegu meenutama.

Reino-Alberi kinnitas, et lahku mindi lubadusega aasta või paari pärast uuesti Andres Taimla juures kohtuda ja seekord ära jäänud võrkpallilahing maha pidada.

Tagasi üles