Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mida rääkida Siberi-aastatest lastele?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Grupp Sbornoje küla eestlasi. Pildil on märgitud ema Lilli-Helene Orav, Aino Orav, Reet Orav ja Maie Orav. Veel on pildil Mai­me Puhk, Evi Naar, Tiiu Põlendik, Malle Järvik, Ruth Järvik, Värner Siniveer, Anu Uustalu, Aliide Nõukas, Jekaterina Naar, Helle Nõukas, Vilma Aare, Maria Järvik, Herta Nõukas, Alma Siniveer, Anne Uustalu, Meeri Naar, Magda Põlendik, Alli Järvik, Evi Siniveer, Harri Nõukas, Johanna Kõva, Magda Puhk, Ruth Uustalu. | FOTO: Erakogu

Peaaegu aasta Eestit valitsenud punavõim ilmastikuga ei võidelnud: 1941. aasta juuni algus oli tavapäraselt soe ja päikseline.

Orav, Juhan, Andres en. ka Johannes, 28.03.1900

Pärnu mk., talinik, arr. Järvamaa Koigi v. Koigi k. Mäe

t., erin. 24.06.42 §58-13; surmaotsus; kinnip-k. Sverdlovski obl. Sosva, otsus täide viidud 17.07.42. Vabadussõda. Kaitseliit. Vabadusrist. Isamaaliit. Vaps.

(5940E, 799R)

Orav, Lilli-Helene, Mart, abikaasa, 29.07.03;

Tomski obl. Tšainski raj. Sbornoje, vab. asum.

07.06.58. (799R)

Orav, Aino, Juhan, tütar, 03.08.31 Paide;

Sbornoje; Kemerovo obl. Prokopjevsk, 1947 tuli

Eestisse. Saadeti asumisele tagasi, vab. asum.

1958. (799R)

Orav, Reet, Juhan, tütar, 23.06.36; Tomski obl.

Tšainski raj. Sbornoje, vab. asum. 17.10.47.

(799R)

Orav, Maie, Juhan, tütar, 09.08.40; Sbornoje,

Vab. asum. 07.06.58. (799R)

Orav, Maria, Jaan, ema, 05.02.1875; Sbornoje,

surn. asum. 02.10.44. (799R)

«Küüditamine Eestist Venemaale 1941 & 1940–1953»,

raamat 6, Tallinn, 2001.

Koigi Mäe talu perenaine, Koigi kooli käsitööõpetaja Lilli-Helene Orav võttis ilusa ilmaga 13. juunil ette suurema pesupäeva.

Kuigi Lilli ega tema abikaasa Juhan polnud kumbki Koigist pärit, olid nad elanud siin juba paarkümmend aastat. Mäe, mille elumaja valmis lõplikult 1939. aastal, oli asundustalu. Juhan Orav oli saanud selle, nagu ka Vabadusristi, sõjalise vapruse eest Vabadussõjas – sõtta läks ta teismelisena.

Tegus kaitseliitlane, Isamaaliidu liige Juhan Orav soetas aastaid hiljem endale Koigi aleviku serva veel teisegi talukoha – Käänu.

Elasid nad aga Mäel. 13. juuni õhtuks oli pesu nööridele kuivama riputatud, külla saabunud Juhani 70aastase ema Mariaga jutud maast ja ilmast räägitud, pisipere magama pandud. Lapsi oli talus kolm: vanim tütar Aino üheksane, Reedal oli juuni lõpus täitumas viies aastaring, pesamuna Maie, kes oli küll äsja käima õppinud, polnud veel aastanegi.

Loetud tunnid pärast uinumist, umbes nelja paiku, ärkas pere tugeva prõmmimise peale. Kööki tungisid võõrad relvastatud mehed. Anti käsk riided ja tarbeesemed kokku panna ning kaasa tulla. Kõigil, ka Juhani emal Marial.

Seda, et vastavalt NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee määrusele «Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast» oli alanud massküüditamine, teame me praegu. Siis ei osanud pere midagi arvata, valitses šokk.

Reet (abielludes Jürgen) ja Maie (abielludes Põder) teavad 14. juunil juhtunust suuresti ema juttude kaudu. Nii nagu ka pikki venivaid nädalaid kestnud rongisõidust Lääne-Siberisse. Reeda ja Maie mälestuskildudest see lugu kokku saigi.

Koigist viidi kahe veomasinaga

Üks küüditajatest oli vene ohvitser. Nähes pereema tardumust, kääris ta oma sõduripluusi käised üles, väänas nööridel rippuva veel niiske pesu välja ja surus suurde riidekotti kaasa.

Raha kodus polnud. Ka toitu polnud palju varuks. Hädast aitas välja naabrimees Otto Viirpuu, kes oli vaatama tulnud, mis sagimine see käib. Ta tõi oma vähesest varust naabritele mõne pätsi leiba teele kaasa.

«Naabrimees meid Siberi näljasurmast päästis, veel mitmed korrad oli ta abiks: kui ta midagi vähegi varus ja sai, saatis ka meile Siberisse. Julge mees oli, paljud ei tahtnud küüditatutega tegemist teha,» ütleb Maie.

Mäe rahvas kamandati maja lähedal seisva veoauto kasti. (14. juuni varahommikul pööras Koigi vahele kaks säärast masinat: üks peatus Mäe väravas, teine suundus Sõrandusse, kust viidi küüdirongile Aleksander Endoja viieliikmeline pere ning Voldemar Sardis abikaasa ja pisitütrega.)

Pereema Lilli koos sülelapsega lubati siiski kabiini. «Auto kojamehed olid korraks liikuma hakanud ja mina olin seda nähes rõõmust kiljunud. Ohvitseril, kes enne aitas pesu väänata, oli seda vaatepilti nähes pisar silmanurka tulnud – ju ta teadis, kuhu meid saadetakse ja mis seal kaugel meid ees võib oodata,» ütleb Maie.

Korra veel tulid küüditajad Orava pere palvele vastu. «Isa oli kohalikus meiereis mingi tähtis asjapulk. Ta palus autojuhil korraks meierei juurest läbi sõita ja nii sai ta meile teele võipakke kaasa võtta,» sõnab Maie.

Küüdirong ootas Kiltsis

Veoauto pööras nina Koeru suunas, sealt edasi Kiltsi, kus küüdirong loomavagunitega oli valmis seatud.

«Oma isa me rohkem ei näinud: mehed pandi omaette vagunisse, naised lastega ja vanurid teistesse. Meile veel öeldi, et andke oma kompsud meeste vagunisse, seal ruumi rohkem. Kui rong hakkas Petserist edasi Venemaa poole sõitma, selgus, et meeste vagunid olid ešeloni küljest lahti haagitud,» lausub Maie.

Juhan Orava saatusest ei teadnud pere aastakümneid midagi. «1989. aasta 15. detsembril helistati mulle töö juurde julgeolekust ja küsiti, kas olen kuulnud oma isa saatusest. Alles siis sain teada, et isa mõrvati juba aasta pärast küüditamist: ta lasti maha 24. juunil 1942 Sverdlovski oblastis Sosva vangilaagris. Hukkamise põhjus oli osavõtt Vabadussõjast, kuulumine Kaitseliitu, lisaks seegi, et oli vaps. 1956. aastal oli antud välja otsus isa rehabiliteerimise kohta,» selgitab Maie.

3. juulil peatus rong Novosibirski raudteejaamas, kust see edasi sadamasse manööverdati. Sadamahoones konutati paar päeva, siis käsutati kõik ühes pakkidega vana ja räpase lodja pardale. Lodja haakis endale sappa suur reisiaurik ja algas teekond mööda laia Obi jõge.

Oli 7. juuli hommik, kui lodi randus Kolpaševos. Seal paigutati uusasunikud hobuvankritele, mis viisid rahva laiali ümberkaudsetesse küladesse.

Lilli-Helene Orav koos tütarde ja ämmaga sattus Sbornojesse. Pikkadeks-pikkadeks aastateks sai nende postiaadressiks Tomski oblast, Tšainski rajoon, Sbornoje küla. Eestlasi oli ainuüksi Sbornojes 180. Ühesainsas külas! Aga terve Lääne-Siber oli ju väljasaadetuid täis.

Mädapaised painasid aastaid

Kuidas ta üldse alla aastasena selle pika teekonna mustuses ja näljas vastu pidas, tagatipuks ka esimesed Siberi-aastad, selle üle imestab Maie veel praegugi. «See oli pidev mädanemine, põdemine, paised – üks kõrv mul praktiliselt mädaneski peast ära. Oli ju krooniline vitamiinipuudus, mida suvekuudel leevendasid rohi ja marjad. Vahel harva, kui emal õnnestus saad veidi kalamaksaõli, siis see tõmbas paiseid tagasi.

Mäletan, et käisin Sbornoje külakooli neljandas klassis, kui üks poiss mulle kogemata otsa jooksis ja ma põlvili kukkusin, nii et paised puruks. Küll see oli valus! Sukad imbusid ka läbi ja kui kõik see lõpuks ära kuivas, siis emal andis kodus ikka hulk aega leotada, et sukad mu jalast kätte saada.

Kui ma kodus Eestis tegin kümnekuuselt juba esimesi samme, siis Siberis hakkasin uuesti käima alles neljaaastaselt. Olin need neli aastat nagu laip, nagu pamp, õue enamasti ei pääsenudki.

Vene naised olid emaga õiendanud: lase tal ometigi surra, mis sa tast piinad. Ema aga lõikas endale noaga näppu ja vedas meil, lastel, siis veritseva sõrmega üle huulte. Nii me vastu pidasime. Minu täht Siberis ei kustunud.»

Peale haiguste oli veel üks põhjus, miks lapsed Siberis külmal ajal suurema osa ajast onnis või tares veetsid: polnud sooje rõivaid. «Ema kudus mulle mingi riidetüki servast harutatud lõngast käpikud. Panin need ükskord kuumale pliidirauale – lapse asi. Kui ema jaole sai, polnud tal muud öelda: nüüd sa enam õue ei saa. 30 kuni miinus 50 kraadi külmaga polnudki see paljakäsi mõeldav,» meenutab Maie.

Küüditatute söögilauast võivad Reet ja Maie rääkida pikalt.

«Nõgesejaht oli igavesti hull. Igal lapsel oli oma territoorium, kuhu teised ei tohtinud korjama minna. Küll need nõgesed tüütasid lõpuks ära. Kui õnnestus maltsa hankida, siis malts oli mahedama maiguga.

Nälg oli lakkamatu. Kolhoosi kanadele keedeti kärna surnud hobuste liha. Saime sealt tükikesi, kuigi ema ei lubanud. Küll oli hea!

Suureks abiks olid seedrid, kuuski seal ei kasvanud, aga seedreid oli külast kaugel taigas küll. Kogusime seedrikäbisid, nende seemned olid suured ja toitvad. Naaberkülas elasid marid, nemad kogusid ka seedrivaiku ja nätsutasid seda kui närimiskummit. Tänu seedrivaigule jäid ka meil hambad suhu.

Üks lõputu külmunud kartulite riivimine ja aganad – see esimeste Siberi-aastate toit on eluks ajaks meelde jäänud. Ema vahetas kõik oma riided kartulite vastu. Tal oli Eestis kuldkett kaasas, selle eest saime terve ämbritäie kartuleid.»

Neil olid Siberis ka omad inglid. Need olid kaks eesti prouat, Kõva ja Aare. Neil omal lapsi polnud, nii nad hellitasid neid. Maie mäletab, et sai neilt prouadelt sünnipäevaks kausitäie kartuliputru, mis oli veel peeditükkidega kaunistatud.

Koduloomadeks olid lutikad ja täid

Täi oli Siberis koduloom. Nii nagu prussakas ja lutikaski. Võitle palju võitled, neist lahti ei saa. Kui külasaunas käisime, siis esimestel aastatel oli nii, et esimestena käisid venelased: pesid, siis hakkasid tihedate kammidega oma juukseid kammima. Täiu kõik kohad täis ja sealt me nad omale jälle külge korjasime. Hiljem saime targemaks, sättisime end enne teisi sauna.

Koolis ei lubatud enne neljanda klassi lõppu pikki juukseid kasvatada. Põhjus ikka sama – täid. Koolis olid paljudel ka sügelised, aga neist suutsime hoiduda.

Üks jube pilt on täidega veel seotud. Üks Järvamaalt pärit proua – ta oligi suur proua ega osanud Siberi eluga hakkama saada – suri kolmandal aastal. Kui teda matma asuti, olid kõik täid ta keha pealt näole kogunenud, see oli vereimejatest täiesti hall.»

Valgus Koordis, sihvkad Siberis

Aastatega läks elu paremaks ka Siberis. Kui esimesed aastad möödusid Lilli Oraval ja ta tütardel muldonnis, siis hiljem pääsesid nad elama palktaresse.

«Esimene eluase Sbornojes anti meile ühe vene pere juurde. Neil oli mesitarude hoidmiseks maa-alune muldkoobas, millel aken laes. Raudahi oli seal sees ja nii me viiekesi elasimegi. See-eest viimane maja enne Eestisse tulekut oli meie loss: palkidest, laudkatusega,» ütleb Maie.

Tasapisi tekkis ka eesti peredesse pudulojuseid. Maie meenutab: «1950ndal suutis ema ka meile lehmaköndi muretseda. Varemalt, kui ta käis öösiti meiereis piima läbi ajamas, võis ta vahel mulle kruusi piima kaasa tuua.

Venelased ei jõudnud ära imestada, kui eesti pered oma loomade sõnniku põllulapile rammuks vedasid – mis lollusi te küll teete!»

Elujärje paranemist näitas kogu külaelu. «Külas oli kino. Mäletan, kui näidati eesti filmi «Valgus Koordis». Kinost lahkudes oli kuulda ainult raginat: kogu põrand oli paksult sihvkakoori täis, venelased närisid neid nagu oravad – ühest suunurgast sisse, teisest välja. See on kunst, mida ma ei suutnudki korralikult ära õppida.»

Tagasi Eestis

Reet koos Ainoga pääses Eestisse tagasi 1947. aastal. Ta oli üks neist kümnetest lastest, keda kunagisel Viljandi rätsepal ja riideärimehel Rahmiel Blumbergil õnnestus oma seitsme päästeretke jooksul Siberist tagasi kodumaale toimetada.

Aino läks õppima Paide kergetööstustehnikumi. 1951. aastal ta vahistati ja saadeti Siberisse tagasi: seekord ei kulgenud sõit algusest lõpuni ühe rongiga, vaid tee viis ühest vanglast teise. See oli õudus!

1955. aasta suvel Aino abiellus Siberis Uno Pajoga. Vabanedes asusid Aino ja Uno elama Sürgavere lähedale Munsi, tööd said nad Suure-Jaani masina-traktorijaamas.

Pärast Eestisse tulekut elas 11aastane Reet mõnda aega Koigis Otto Viirpuu peres. Lastetu abielupaar oli nõus teda lapsendama, aga et ema vend oli sellele vastu, kolis Reet Viisu onu juurde.

Reet abiellus Eestis Evald Jürgeniga, 1960. aastal asusid nad elama Põltsamaale.

Maie selgitab: «Õed pääsesid Eestisse, kuid mina jäin ema juurde «ankruks». Kooli läksin 1948. aastal: esimesed neli aastat käisin oma küla Sbornoje algkoolis; viies kuni seitsmes klass möödusid Lebatjori 7klassilises koolis. Seejärel keskkooliaastad Kolominskoje Grivõs. Keskkooli lõpetasin 1958. aastal ainult neljade ja viitega.

Kooliajast on meeles ka üks naljakas seik. Kui Stalin suri, oli nii küla kui kool venelaste ulgumist täis. Õpetaja saabus nuttes tundi: patjuška umer! Klass jäi haudvait. Järsku pahvatas üks ülekasvanud eesti tüdruk Altosaar kõva häälega naerma. Selle peale ehmusid kõik, aga õpetaja tormas klassist välja.

Keskkooli lõputunnistus anti kätte 21. juunil 1958, siis hakkasimegi emaga sättima Eestisse tulekut. Oma sünnipäeva pidasin 9. augustil veel seal: sain 18. Oleksime saanud ka varem tulla, aga ema ütles, et lõpetagu ma üks kool ikka ühes keeles.

Enne äratulekut küsisin emalt, kas me ikka peame Eestisse sõitma. Kogu minu noorus oli ju möödunud Siberis, lapsepõlvemälestused ja peigmehed jäid sinna. Ema oli aga kindel: «Lubasin isale, et viin teid koju tagasi, nii jääb.»«

Esimene asi, mis Maiele Eestis Balti jaamas silma jäi, oli see, et siinsed venelased olid hoopis teistsugune rahvas kui Siberis. «Siberlased olid südamlikud ja lahked, mina olin neile naša malenkaja estonotška. Siin aga oldi ja käituti vallutajate moodi,» ütleb ta.

Kodukohta Koiki tagasi elama ei lubatud. «Ega ma ju teadnudki isakodust muud kui seda, mida olin ema juttudes kuulnud. Aga kui Koigist mööda sõitsin, siis venis kael mul nii pikaks. Justkui instinkt. See on veel praegugi nii,» sõnab ta.

Must minevik jäi varjuna saatma

«Siberis astusin komsomoli, seal teisiti poleks saanudki. Nii kui Eestisse jõudsime, ajasin komsomolipileti ahju. Liiga vara, sest peagi oli tarvis uuesti komsomoliks astuda, kui tahtsin minna Tallinna kergetööstustehnikumi raamatupidamist õppima,» ütleb Maie. Siberi-aastad ja isa isamaaline tublidus jäid veel pikkadeks aastateks Ainot, Reeta ja Maiet varjuna saatma. «Igalt poolt, kuhu end tööle pakkusime, tulid esialgu üksnes eitavad vastused,» sõnab Maie.

Tehnikumi lõpetamisel õnnestus Maiel end Põltsamaale rääkida, Reeda pere oli seal ees. «Tahtsin edasi õppida. Pääsesingi Tartusse ülikooli rahanduse ja krediidi erialale. Nii kui ülikooli sain, kutsuti rektor Koobi juurde: kes su isa oli, miks sa Siberis olid – must minevik kummitas ikka aastakümneid,» lausub ta.

Kuidas rääkida Siberist?

Maie tütar töötab lasteaias. Kord, nüüd uue Eesti ajal, kutsuti teda lasteaeda, et ta räägiks midagi oma Siberi-aastatest. «Lubasin küll minna, aga siis hakkasin mõtlema. Mida ma räägin? Näljast? Haigustest? Surmast? Mida ma räägin kõigist neist õudustest lastele?

Mäletan, kui kord üks mees rääkis Buchenwaldi koonduslaagris nälginud inimestest. Mõtlesin siis, mida me Siberis teistsugused olime – üksnes luu ja nahk. Meie emadel polnud rindu ega kannikaid ollagi.

Rääkisin siis lasteaias sellest, et loodus oli Siberis ilus, et lumehanged ulatusid talvel katuseräästani – lastel oli lõbus ja huvitav kuulata.»

Tagasi üles