Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Pastoriproua meenutused Pärnust 1.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Supeluse tänav. Stella ja Woldemar Thomsoni esimene elamine Pärnus paistab paremat kätt läbi härmas kaskede. | FOTO: Olaf Esna erakogu

Leidsin raamatupoe riiulilt raamatu “Revali ja Peterburi vahel. Eestimaalaste mälestused kahest sajandist”. Sirvisin ja panin tagasi. Pärast arupidamist läksin, ostsin ja lugesin läbi. Ostu ja lugemisaja kulu ei kahetse, sest selles raamatus nähakse Eestit, kaasa arvatud Pärnut, hoopis teistsuguse pilguga.

Selgub, et eksisteeris paralleelne Eesti, Pärnu kõrval Pernau – valitseva ja endise valitseva rahvuse linn. Loomulikult leidus sakslaste hulgas erandina rahvamehi ja hulle paruneid.

Saksa vähemuse elust Pärnus on pikemalt kirja pannud Stella Thomson (1899 Haapsalu – 1997 Barsinghausen). Ta oli meditsiinidoktor Gottfried von Krusenstjerni tütar, õppis Königsbergis meditsiiniõeks ja abiellus 1922 teoloog Woldemar Thomsoniga (1897–1945).

Thomson, Hageri pastori poeg, oli esmalt Tartu ülikooli kiriku pastorikandidaat, seejärel abiõpetaja ülikooli kirikus ja 1924 kutsuti teiseks kirikuõpetajaks Pärnu Nikolai kirikusse. 1934. aastal sai temast selle kiriku pastor ja 1939 valiti Thomson Eesti saksa koguduste praostiks.

Nikolai kiriku saksa kogudus ja saksa kool moodustasid sakslaskonna seltsi- ja kultuurielu keskpunkti.

Pastoriproua memuaaridest noppisin välja Pärnuga seotud lõigud.

“Waldi pidi nüüd otsima endale iseseisva kirikuõpetajakoha ja peagi oli tal valida kahe koguduse vahel – kas puhtalt eesti kogudus Lihulas või teise kirikuõpetaja koht kuurortlinna Pärnu Nikolai kirikus. Pärnus pidi ta ühtlasi hakkama andma usuõpetust Saksa gümnaasiumis. (See oli eragümnaasium 1919–1939, mille põhikooli osa võeti 1928 avalike koolide võrku). Waldi otsustas Pärnu kasuks. Teda tõmbas rohkem saksa koguduse poole, samuti meelitas teda töö noortega. Samas ei istunud talle jutlustamine eesti keeles ja rahvapärasus. Waldil polnud otsest kokkupuudet eesti rahvaga, erinevalt tema isast, kes, olgugi ise sakslane, oli rahvamees ning tundis end nende inimeste mõtte- ja elulaadis kodus.

Niisiis kolisime 1924. aasta 1. septembril Pärnusse ja asusime elama väikesesse kolmetoalisesse köögiga korterisse Austeri maja välja ehitatud katusekorrusel. (Supeluse 17, O. E.).

Maja seisis keset õitsvat aeda, mida eraldas suures rannapargist vaid kerge tara. Park ulatus mererannani ja oli erakordselt kaunis, rajatud endise Pärnu linnapea Brackmanni poolt suure asjatundlikkuse ning maastikutunnetusega. Hooldatud jalutusteed ja imeilus puistu meelitasid kohalikke ja supelkülalisi pikkadele jalutuskäikudele. Meie elutoaaknast paistis võrratu punaselehine pöök, neil põhjapoolsetel laiuskraadidel haruldane puu. Talvel oli silmapiiril näha merd päikese käes küütlemas või siniselt helendamas ning kuulda mere kohinat. Päris arvestatav Pärnu jõgi juhtis oma vee laia suudme kaudu Pärnu lahte.

Kaugele merre viisid kaks laia kivimuuli, mis kaitsesid jõesuuet liivastumise eest, nii et ka suuremad laevad said sadamasse siseneda. Pärnu oli kauba- ja sadamalinn ning samaaegselt ka armastatud kuurort. Mitte kusagil maailmas ei ole ma näinud nii ilusat liivaranda, liiv oli valge ja peen kui jahu, kõva liivapõhjaga rand ulatus kaugele merre, vesi oli selge ja madal – suurepärane lasterand!

Suvel asustas meie linna parvede kaupa supelkülalisi Soomest ja Rootsist. Kindluste ehitamist meil ei tuntud, ka ei olnud meil rannakorve, lebati kuumal liival rannalinadel või istuti rannatoolides. Seda osa rannast, kus pered, naised ja mehed segamini, igal juhul vaid supelkostüümides, tohtisid kuitahes kaua viibida, nimetati “plaažiks”. Keskel oli ümmargune paviljon, kus kapell mängis iga päev rõõmsaid viise, väikesest kohvikust sai igasuguseid jooke ja jäätist. Plaažist paremal viis puusild merre daamide rõivastumiskabiinideni ning vasakul oli härrade valdus – seal ei kasutatud mingeid ujumisriideid!

Läksin igal ennelõunal mitmeks tunniks randa, mis oli nii suurepärane. Lapsed said madalas vees paljalt mängida ja sulistada. Nad õppisid varakult ujuma ning tundidepikkune vee ja päikese käes olemine mõjus neile tugevdavalt ja karastavalt.

Olin eriti rõõmus, et Waldi ei olnud otsustanud Lihula kasuks, vaid olime tulnud Pärnusse, kuna mind meelitasid meri ja ilus liivarand. Samas oli see meie mõlema jaoks ikkagi täiesti võõras Eestimaa nurk – kuni iseseisvumiseni oli Pärnu kuulunud Liivimaa juurde. Linn ei olnud suur. Meie ajal oli seal umbes 20 000 elanikku, neist vaid umbes tuhat sakslased. Nikolai kiriku saksa kogudus ja saksa kool moodustasid sakslaskonna seltsi- ja kultuurielu keskpunkti. (Saksa kooli asutas Liivimaa saksa seltsi Pärnu grupp 1906. aastal. Kool asus 1909 Tallinna ja Rüütli tänava nurgal, O. E.).

Saksa koolimaja. Suure kaarakna taga on koolisaal. / Olaf Esna erakogu

Oli ka kaks saksa klubi – Musse, kus kogunes seltskonna kõrgem kiht ja kus said Stammtischi ääres kokku enamjaolt väga napsilembesed härrad, ning Bürgerklub, mis oli keskklassi kohtumispaigaks. Oli olemas naisühing, mis teenis peamiselt sotsiaalseid ja heategevuslikke eesmärke ning mille eesistujaks oli paruniproua Pilar Audrust. Samuti peaks mainima saksa laenuraamatukogu ja sõudeklubi. Kõiki neid institutsioone peeti ülal annetuste ja heategevusürituste abil, toetust saadi ka Tallinnas asunud Saksa kultuuromavalitsuselt, millele nad allusid.

Seltskonnas oli juhtivaks H. D. Schmidti kaubakontor (tegutses Pärnus 1741–1940), mis pidas ka laevafirmat. Mitte väga arvukatest perekondadest koosnev saksa ülemkiht oli väga endasse sulgunud ja uustulnukal võttis enamasti aega, kuni teda aktsepteeriti. Alles aastate pärast võidi end päris integreerununa tunda. Oluline ja soovitav oli teha kohe algul ametlik tutvumisvisiit abielupaar Rodde ja vana konsuliproua Schmidti juurde. Konsul Rodde juhatas Jackob Jacke kaubakontorit. Uustulnukas võeti nende põliste pärnakate poolt alguses loomulikult väga kriitiliselt ja distantseeritult vastu.

Oli septembrikuu, lehestik rannapargis säras kõikides värvides. Tihe pärnaallee tõi ühelt suuremalt tänavalt meie maja juurde. Ja seal sündis ühel kuldsel sügispäeval, 4. oktoobril 1924 kell 8.30 meie teine laps, tütar.

Meil oli nüüd kaks väikest tütart. Kuigi mul oli püsivalt teenijatüdruk, olin kahe lapsega siiski täiesti hõivatud. Äi ristis beebi 4. detsembril, panime talle nimeks Doris, kuid teda kutsutakse tänaseni Dodiks. Ristseid varjutas aga paar päeva varem, 1. detsembril aset leidnud revolutsiooniline ülestõus. Pärnus ei märganud me sellest suurt midagi. Ohu suurust ei osanud me endale ette kujutada, kuigi meilgi oli tänavatel tunda rahutust ning politseimaja ja postkontori juures oli tänavatõkkeid. Alles mu äi, kes oli mõningate raskustega saabunud Tallinnast rongiga Pärnusse Dodi ristsetele, selgitas meie peade kohal hõljunud ohu suurust.

Väliselt muutus riigis varsti uuesti rahulikuks ja argielu kulges oma rada. Peagi kolisime ümber Zuberi majja, samuti katusekorterisse, mis oli oma viie toa, rõdu ning päikselise klaasverandaga avaram kui meie senine elamine ja asus samuti otse rannapargi ääres. Tööülesanded koolis tegid Waldile palju rõõmu ja ka kogudusse elas ta peagi sisse. Jutlustama pidi ta igal teisel pühapäeval. Oma kirikutöö seda osa võttis ta väga tõsiselt. Juba nädala alguses tegeles ta tekstiga, mille ta enamasti ise endale välja otsis – talle oli südameasjaks anda kõigile edasi evangeeliumi rõõmusõnumit ja oma kindlat usku ning lootusrikkust. Nädala sees pidas ta kogudusele ja õpilastele piiblitunde. Just noored hakkasid peagi nägema temas austatud ja lugupeetud juhti. Ta ei juhendanud neid mitte ainult religiooni valdkonnas, ka loodusteaduste osas oli tal neile palju anda.

Waldi eriliseks kiindumuseks olid laululinnud, ta tundis nende eluviise ja nimesid, teadis kõiki linnuhääli. Ta õpetas õpilasi linnuhääli ära tundma ja loodust jälgima. Samuti tegi ta lastega rattaekskursioone kaugematesse kantidesse.”

Järgneb.

Tagasi üles