Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Praktiline aksessuaar, mille kaaslast ähvardab väljasuremine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Klassikaline äratuskell hakkab oma aega ära elama. Mugavamaks lahenduseks peetakse mobiiltelefoni äratusfunktsiooni. | FOTO: Tuulike Kivestu

​Aeg on miski, millel on inimeste üle võim. Aeg mõjutab ja otsustab. Meie suur abimees aja arvestamise juures on kell. Vaatame seda päevas kümneid, kui mitte sadu kordi. Tänapäeval ei ole kell aga enam pelgalt tarbeese, vaid ka käekaunistus.

Ehkki kell on tarbeese, pööratakse tänapäeval väga palju tähelepanu ka selle välimusele. Üha rohkem on neid, kel käekell täidab eelkõige aksessuaari rolli. | FOTO: Tuulike Kivestu

Kell otsustab, millal algab uus päev, ja aitab püsida graafikus. Ta aitab korraldada ja planeerida. Mõni meist on harjunud kella vaatama mobiil­telefonilt, mõni käe pealt. Ühele on käekell praktiline abivahend, teisele aksessuaar, kolmandale kooslus neist mõlemast.

Leidub inimesi, kes tunnevad end kellata justkui alasti. Neile on kell esimene asi, mille järele nad hommikul haaravad, ja viimane, mille enne uinumist ära panevad. Samas on neid, kelle käel ilutseb kell, mille seierid seisavad ja patarei nutab energiapuudusest. Niimoodi võib see vabalt olla mitu kuud, isegi mitu aastat.

Mõnel on saanud kellast fetiš ja ta ostab neid iga viimsegi säästu eest. Mõnel jällegi on armsaks saanud üks kell ja ta kannab seda iga päev.

Koopia või originaal

Nagu on täheldanud 1984. aastast kellassepana töötanud Jaak Orgo, on kella kasutajaid aja jooksul vähemaks jäänud. Teisalt pakkus ta, et võib-olla jõuab tema juurde vähem inimesi hoopis sellepärast, et müügil on väga palju odavaid kelli ning vahel ei olegi mõtet rikkiläinut parandada, vaid mõistlikum on uus osta.

Aina rohkem liigub tema sõnul ringi ka kallite kellade koopiaid. Need on tihtipeale tehtud nii osavalt, et esmapilgul ei pruugi koopial ja originaalil vahetki teha.

Orgo nentis, et mõni kasutab käekella küll pelgalt ilu pärast, kuid paljud ütlevad talle ka, et kella on hea mugav just käe pealt vaadata – mobiili otsimine võtab aega.

Kellassepa juures käiakse aga kõige sagedamini vana patareid uue vastu vahetamas.

Robert Taar on noormees, kelle elus on kella roll üha kasvanud. Kui varem vaatas ta seda telefonist, siis nüüd meeldib talle heita pilk käekellale.

Suure käekellasõbrana püüab Taar igal aastal vähemalt ühe kella juurde soetada. Kui veel mõni aeg tagasi nägi ta käekellal vaid iluvidina funktsiooni, siis nüüdseks on see muutunud lahutamatuks kaaslaseks ka abimehena. Kõige enam vajab ta seda treeningul.

Kõik oma kellad on Taar soetanud kellapoodidest, sest soovib neid enne ostmist ilmtingimata proovida, aga netipoed seda ei võimalda. Ehkki mõni koopia võib originaaliga äärmiselt sarnane olla, on kvaliteetsel kellal tema silmis teatav sentimentaalne väärtus.

Kristiina Jaanuse tihe päeva­graafik ei võimalda kellata hakkama saada. Vastupidi Robert Taarile on aga käekell temal eelkõige aksessuaar. Tema ongi ehe näide tüübist, kes võib kanda kas või tühja patareiga kella. Hoolimata sellest, et tal ilutseb käel töötav kell, kipub ta õige aja teadasaamiseks ikka telefoni järele haarama.

Kui Robert Taar läheb käekella valima alati poodi, siis Kristiina Jaanus tellib neid peamiselt internetist ning eelistab odavamaid, sest need ei näe tema sõnul sugugi kehvemad välja, neid saab endale soetada rohkem ja nii on valikuvõimalus iga päev suurem. Samas peab ta oluliseks, et kellakogus oleks ka vähemalt üks kvaliteetne eksemplar.

Seieritega või ilma

Kui Robert Taar on otsustanud endale järjekordse käekella soetada, mõtleb ta oma jutu järgi esmalt sellele, missugused tal juba on. Uus kell peaks tema kogusse tooma ikkagi mitmekesisust. Detailidest pöörab noormees tähelepanu rihmale ja korpuse disainile ning multifunktsionaalsete kellade puhul muidugi ka sellele, kui hästi funktsioonid toimivad.

Kui on valida digitaalse ja analoogkella vahel, eelistavad nii Robert Taar kui Kristiina Jaanus viimati mainitut, sest nad on harjunud standardse seieritega lahendusega.

Võib kõlada küll uskumatuna, aga tänapäeval leidub neidki inimesi, kel on raskusi analoogkella tundmisega: sellele pelgalt pilguheitmisest ei piisa ja väike mõttepaus tuleb sisse. Pole midagi parata: digiajastu on teinud oma töö.

Ka Robert Taaril on olnud selliseid sõpru. Tema on aga niisugustel puhkudel ohjad enda kätte haaranud ja kaaslasele järjekindlalt asja selgeks teinud.

Taar on nüüdseks endale soetanud kuus käekella ning nagu ta rääkis, on pärast uue ostmist just see mõnda aega igapäevane kindel valik. Alles siis, kui ta on uue kellaga harjunud, võtab ta taas ka vanad käiku.

Seda, et tal kell käele panna ununeb, juhtub Robert Taaril harva – aastas vaid korra või paar. Ja siis tunneb ta end ka ebamugavalt, kuidagi paljalt.

Kristiina Jaanus kasutab harilikult umbes viit käekella. Neid vahetab ta vastavalt tujule ja riietusele. Kui ta vahel aga unustab kella käele panna, siis ta end ebamugavalt ei tunne.

Robert Taari tähelepanekut mööda on kellaturule viimastel aastatel lisandunud tohutu hulk väiketootjaid ning kasutusele on võetud põnevaid materjale ja uusi lahendusi, mis on turgu elavdanud ja kella väärtust kasvatanud. Valik on muutunud nii suureks, et igaüks leiab endale kerge vaevaga sobiva.

Kellassepp Jaak Orgo märkis, et kui Vene ajal olid hinnas peamiselt kuldkellad, siis tänapäeval on kellad läinud  läikivamaks ning neile on lisandunud kivikesi ja kaunistusi.

Äratuskell või mobiil

On aga üht sorti kell, mis tundub olevat väljasuremisohus. See on klassikaline äratuskell. Kell, mis tuleb õhtul üles kruttida või sättida nii, et see hommikul soovitud ajal valju häält tegema hakkaks. Seda kasutavad tänapäeval küll väga vähesed inimesed. Paljudel ehk ei olegi seda enam kodus.

Märksa praktilisemaks lahenduseks peetakse mobiil­telefoni äratuskella, sest telefoni saab endaga kaasas kanda ja äratushelinaid muuta. Just viimati mainitut peab Robert Taar klassikalise äratuskella ees suureks eeliseks.

Nii Robert Taar kui Kristiina Jaanus leidsidki, et klassikaline äratuskell hakkab välja surema seetõttu, et tehnoloogiaajastu inimene mõistab, et mobiiltelefoni kasutamine äratuskellana on mugavam ja praktilisem.

Kristiina Jaanus ütles küll, et tal on kodus äratuskell olemas, aga viimase paari aasta jooksul pole ta seda kordagi kasutanud. Ka tema sõprade hulgas pole kedagi, kes vanaaegset äratuskella kasutaks.

Äratuskella väljasuremisohtu näitab seegi, et neid Jaak Orgo juurde enam eriti ei tooda. «Aeg-ajalt küll tuleb keegi, kes soovib veneaegset äratuskella parandada lasta, kuid need on vanemad inimesed.»

Tagasi üles