Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Püha Jüri jõudis täismeheikka

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Kasel on andmisest ehk rohkemgi rõõmu kui sellel, kes saab. | FOTO: Urmas Luik

Ta on kirglik jahi- ja kalamees. Armastab laual vaasis värskeid lõikelilli ja küünlatuld. Õppinud lastemuusikakoolis viiulit, kuid oma lõbuks mängib akordioni. Temalt pärineb rahvusvahelise akordionimuusika festivali idee. Lapsepõlvest saadik on tundunud, et jääb kuhugi hiljaks, vaja on ruttu tegutseda. Tema elutöö on Eesti sõjameeste mälestuskiriku Toris taastamine, sellest sõprade hulgas Püha Jüri hüüdnimi.

Pärnu linnavolikogu esimees ja reservohvitser Jüri Kask tähistas hiljuti 60. sünnipäeva ehk jõudis täismeheikka.

“Nimi pandi mulle vanavanaisa järgi, ema ütles, et temal selles kaasarääkimist ei olnud,” alustas Kask. Vanavanaisa oli 100 aastat tagasi Eliisabeti kiriku vöörmünder, Reiu vallavanem, tegutses praeguse Paikuse valla maadel. Seal on Jüril praegugi 50hektarine maavaldus, mille vanaisa 1939 Eesti riigilt välja ostis.

Kuna talus oli traktor, käis kulakuks tembeldamine kiiresti. Jüri Kase onud said 6. piirikaitserügemendis sõdimise ja Omakaitses raudteesildade valvamise eest 25 + 5, istusid 12,5 aastat ja siis leitigi, et polegi nagu süüdi.

Ma pole tulnud volikokku millegi saamise pärast. Ei ole saamainimene, aga kurb on vaadata, kuidas asju ülekohtuselt aetakse.

“Olen Aia tänava poiss, elasime kaks maja sõjakomissariaadist linna poole ja see ülekohus on lapsepõlvest saati sees tuuritanud. Vene kool marssis meie majast mööda kaelarättide ja trummipõrinaga – mõtlesin: mis küll meie maal toimub,” mõtiskles Kask.

“Isa ütles: poiss, kui üle koduläve välja astud, pea suu kinni. Igal pool on Vene nuhid.

VI koolis lõpetasin 8. klassi, teadsin, et samas majas on õppinud Päts. Isa ütles, et ära kellelegi räägi, et see on Jüri Vilmsi jalakas, punased saevad öösel maha. Inimesed olid alalhoidlikud, minu isa oli põhimõttega vend, et tema kommuga läbi ei käi, astugu see oma teed. Mõtlesin tõsiselt meremehe kutsest, aga laideti maha, sest ankeediga poleks ilmselt kaubalaevale pääsenud. Valisin Väimela näidissovhoostehnikumi, kus õppisin elektrikuks. Vene kroonus sain nägijaks, mida see süsteem endast õigupoolest kujutas,” jutustas Kask.

Kui Jüri Kask kroonust priiks sai, ootas teda kaks pakkumist: kas Lenini sovhoos või Suigu kolhoos. Valik langes Suigule, sest seal pakuti kahetoalist korterit täiesti uude majja. Edasi tuli ennast üles töötada. “Ühe kuupalga eest ostsin külmkapi Saraatov, majandis palgalt tulumaksu maha ei arvatud,” meenutas Kask. “Algul maksti 180, siis 230 rubla kuus – hea palk. Olen terve elu olnud ehitaja, majandis allus mulle saeveski, puidutöökoda, ehitusbrigaadid. Sauga jõele olen püstitanud kolm silda, ühe eest sain autoostuloa. Pole olnud oktoobrilaps ega pioneer, komsomoli ei kuulunud, parteisse ei astunud, kuigi seitse partorgi on meelitanud. 1986–1987 tekkis tunne, et peaks midagi tegema. Liitusin Pärnu muinsuskaitse seltsiga, liikmepilet oli number 4.”

Saanuks Jüri Kasest kaadriohvitser, poleks meil praegu Tori kirikut. / Urmas Luik

Kask pani õla alla vabadussõja ausammaste taastamisele. Teine sammas, mis taasavati, oli Mihklis. Seal olid omal ajal kohalikud ise samba maha võtnud ja maasse kaevanud: ju aimasid, mis hakkab juhtuma. “Seisin ühe kena paari selja taga,” rääkis vestluskaaslane. “Proual lillekimp käes ja puha. Äkki märkasin, et mees võttis taskust diktofoni ja hakkas lindistama – asi tundus väga kahtlane. Kui lilli mindi asetama, pistis naisterahvas kimbu põõsasse: südamest käis selline jutt läbi, et “mis, kurat, kes sa selline oled?”.”

Kask sai kirikumeestelt nõusoleku ja algasid talgud Tori kalmistul. Aasta oli 1988. Isa olevat kodus Jürile öelnud, et “sa, poiss, lased ennast veel kinni panna”. “Mingit kindlust polnud, lootsime, et saame trikoloori ja lubatakse taastada vabadussõja sambad. Uskusin aja nii palju edasi liikunud olevat, et taastatud sambaid ei hakata enam kuvaldadega lõhkuma,” iseloomustas Kask tollast aega.

Kui 1990. aastal pidi Toris toimuma Eesti sõjameeste ülemaailmne kokkutulek, oli Kask korraldustoimkonnas.

Nõukogude armee paiskas Torisse 28 jalaväe soomukit, 13 muud soomusmasinat, 11 abiveokit. Riiast saadeti Pärnusse üheksa lahingukopterit, luurelennuk tiirutas kogu aeg Tori kohal. Toimkond otsustas võimudelt loa saanud kokkutuleku ära jätta, kuna olukord väljus kontrolli alt. “Tori sovhoosi kontoris oli üle liidu poolsada ajakirjanikku. Ei tea, kuidas nad teadsid tulla, meie polnud kutsunud. Kui Vene sõdurid hakkasid saksakeelseid loosungeid hüüdma, sain aru, et plaanid on kurjad. Pärast selgus, et oligi üks LAZ-bussi täis mehi, kellel Saksa vormid rippusid bussis. Mis pagana Saksa mundrid, kui kutsel oli selgelt kirjas, et oodatud on kõik need, kes peavad pühaks Eesti Vabariigi eest langenute mälestust!” ei jõua Kask tänini ära imestada.

Kask pidi minema esimesele ohvitseride kursusele, mille lõpetas näiteks praegune kaitseväe juhataja kindral Riho Terras, aga tema dokumendid läksid staabis Aia tänaval kummalisel kombel kaotsi ja saadeti teine mees. “Oleksin vahest majorini välja vedanud ja juba kümme aastat sõjaväepensionär, aga siis poleks olnud sõjameeste mälestuskirikut,” on kõneleja saatusega leppinud.

“Olen käsuta püüdnud kaasa aidata, kus võimalik. Mul on andmisest ehk rohkemgi rõõmu kui sellel, kes saab. Mis on raha eest saadud, on odavalt saadud ja paljusid asju ei tee me ka raha eest. Igaviku teele ei võta midagi kaasa. Surilinal pole taskuid, nagu juudid ütlevad. Jumala ees oleme kõik surelikud – nii lihtne see ongi, ole sa põllemees, rotar või lions,” leidis Kask.

Kase arvates peab igaühel oleme moraalne punane joon, millest üle ei astu. Talle ei meeldi oma plaane avalikustada, sest elukogemus on näidanud, et küll siis suudetakse asi kihva keerata. Näiteks tahtis ta Amandus Adamsoni hauale paigaldada pronksbüsti, võttis Mati Karmini kavandi kaasa ja läks linnavalitsusse. Sinna see kavand salapäraselt kadus …

Eesti riigi loojate mälestussambast Kuninga tänava kooli ees ei arva Kask midagi. “Kuninga koolis on töötanud Eesti kõige ägedam gümnaasium: kümme ministrit, neli riigivanemat, lugematul arvul kultuuritegelasi. Oli kindel jutt, et näod monumendil peavad olema äratuntavad, mitte abstraktsed. Sellest ei ole midagi jäänud. Žüriis polnud volikogust kedagi, küll aga tarku professoreid. Monumendi mõte on kaotsi läinud. Oleks ma linnapea, siis ütleksin, et sellise teostusega seda monumenti ei tule. Me ei oska oma inimesi väärtustada,” pahandas ta.

Kask rõhutas, et sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal sai sõjaministriks vanemohvitserina, nüüd ei pea kaitseminister olema ajateenistust läbinud.

Jüri Kask ei ole veel otsustanud, kas tahab sügisestel valimistel olla mõnes nimekirjas. “Ma pole tulnud volikokku millegi saamise pärast. Ei ole saamainimene, aga kurb on vaadata, kuidas asju ülekohtuselt aetakse. Olen selline kummaline vennike,” tõdes ta.

Tagasi üles