Oskame juba uurida toidupakendeid ja sealt tervisele kahjulikke aineid ära tunda, aga samamoodi võivad ohtlikke kemikaale sisaldada köögitarbed, mööbel, kosmeetika ja mänguasjad.
Kodu võib haigeks teha
30. mai 2017, 16:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Balti keskkonnafoorumi (BEF) eestvedamisel uuriti kolme Balti riigi elanike verd ja kodusid ohtlike kemikaalide suhtes. Tulemused lubavad järeldada, et inimeste organism sisaldab ohtlikke aineid ja just kodud on ühed mürgistuse allikad.
BEFi tegevjuht Kai Klein selgitas, et nad uurisid ohtlike kemikaalide sisaldust tarbetoodetes, toaõhus, kodutolmus ja inimese veres.
Nuusuta lelusid
Katsed näitasid, et kõigi vabatahtlike veri sisaldas ohtlikke aineid. «Miks mänguasjad on elastsed ja värvilised ning diivan niiskust ja mustust hülgav? Kõiki inimese soovitud omadusi annavad toodetele kemikaalid. Mõni neist on ohtlik,» lausus ta.
Poodi midagi ostma minnes eeldame, et kõik ametlikult müügile lastud tooted on ohutud. Jah, enamikus toodetes ongi inimestele ohtlikuks tunnistatud kemikaalide sisaldus imeväike ja jääb lubatud piirnormidesse, aga selliseid tooteid on kodu täis. «Me määrime endale peale kosmeetikat, kasutame kodukeemiat, meil on ümberringi mööbel ja elektroonika. Kõikjalt midagi lendub,» ütles Klein.
Kemikaalid jõuavad inimeste kehadesse toidu kaudu, aga samuti saastunud õhku või tolmuosakesi sisse hingates või naha kaudu, kui toodetega otseselt kokku puututakse.
Iga aine eraldi imeväikses koguses ei tee tuntavalt halba, aga keegi ei tea veel, mis juhtub, kui erinevate ainete mõjud ühendada. Niisugusest kokteilist võivad tuleneda tugevamad või teistsugused tagajärjed, kui neil ainetel on üksikuna. Ehk just siit tuleb otsida põhjusi, miks järjest rohkem inimesi kannatab näiteks allergia või viljakusprobleemide käes.
Kõnealune uuring keskendus eelkõige hormoonsüsteemi kahjustavatele ainetele, nagu ftalaadid, polübroomitud difenüüleetrid ja perfluoroühendid. «Proovisime väga piiratud hulka võimalikest ohtlikest ainetest,» sõnas Klein.
Uuritud ainetest võib laia leviku tõttu välja tuua ftalaadid, mida leiti nii inimeste verest, toodetest kui ka kodutolmust.
Ftalaate kasutatakse näiteks pehmete plasttoodete tootmisel, aga lisatakse parfüümidessegi. «Neid peetakse hormoonsüsteemi kahjustavateks ja seostatakse sigimisprobleemidega, neil on mürgistav mõju maksale ja neerudele,» selgitas Klein. «Väikelaste puhul on juba tõestatud nende ohtlikkus ja alla kolmeaastaste plastmänguasjadesse ftalaate lisada ei tohi.»
Et pisikesed lapsed kipuvad mänguasju suhu pistma, peaks just lelusid ostes eriti ettevaatlik olema. Samal ajal pole valikut teha sugugi lihtne, sest andmeid koostise kohta pakendil kirjas pole. «Kindlasti on siin arenguruumi ja mänguasjadel võiks olla samamoodi koostise nimekiri pakendil nagu kosmeetikatoodetel,» rõhutas Klein.
Nii tasub mänguasju ostes uurida tootmismaad ja usaldada oma nina. «Kui õnnestub pakend avada ja seest tuleb kemikaalidele iseloomulikku lõhna, siis jätke pigem ostmata,» soovitas Klein.
Uuringus leiti ftalaate peale mänguasjade vinüültapeetidest, võimlemispallidest, plastlaudlinadest ja sandaalidest ning küünelakist ja parfüümidest.
Klein märkis, et Hiina toodete suhtes tasub eriti tähelepanelik olla, aga üle lubatud normi ohtlikke aineid leiti Euroopa Liidu riikide toodetestki.
Tervise huvides võiks kodus loobuda kangetest puhastusvahenditest ja kasutada pigem sidrunit, äädikat ja soodat. «Need on olnud kasutusel juba ammustest aegadest, annavad häid tulemusi ja lubavad vältida ohtlikke sünteesitud aineid,» põhjendas Klein.
Suvi on paljudes peredes remondiaeg ja mida looduslikumaid materjale siin kasutada, seda parem. «Värvid peaksid olema veepõhised ilma orgaaniliste lahustiteta ja mööblist võiks vältida liimpuidust asju,» soovitas Klein.
Kõige lihtsam viis oma kodu ohutuks muuta on plasttoidunõud klaas- ja keraamiliste anumate vastu vahetada.
Uut panni ostma minnes tasub vältida teflonpanne, sest teflonkate võib sisaldada perfluoroühendeid. Siin arvestage, et ehkki rahva seas nimetatakse kõiki musta kattega panne teflonpannideks, on teflonpinnaga enamasti vaid neist kõige odavamad.
Seega uurige panni valides kas pakendilt või müüjalt, kas kate sisaldab teflonit. Tasub otsida märget, mis viitab, et kattes pole perfluoroühendeid kasutatud (PFOA vaba). Alati on hea valik malmpann.
Kosmeetikatoodete pakenditelt võiks uurida ja vältida parabeene, samuti säilitus- ja värvaineid. Mida lühem koostisainete nimekiri, seda parem.
Lastetubagi sisaldab ohtlikke aineid
Kodusid uurides leiti kõigist lastetubadest ohtlikke aineid – ligikaudu 40 ainet. Erinevalt toodetest pole toaõhu kemikaalide sisaldusele piirväärtusi kehtestatud, küll on olemas soovituslikud väärtused.
Lastetubadest leitud ainetest võib kõige problemaatilisemaks pidada formaldehüüdi, mille allika leidmiseks uuriti puidust tooteid. Selgus, et formaldehüüdi sisaldasid kõige rohkem keskmise tihedusega puitkiudplaatidest (MDF) riiulid.
Kodutolmus uuriti samu aineid kui veres. Need ained võivad sattuda siseõhku igasugustest tarbetoodetest või ehitusmaterjalidest. Kokku analüüsiti 34 ainet ja neist 15 avastatigi kodutolmus.
Kõige rohkem oli tolmus ftalaate ja pentabromodifenüüleetreid. Seega tasub järgida vana head nõu tube korrapäraselt tuulutada, sest saasteained kipuvad toaõhku kogunema.
BEF soovitab tooteid ostes pöörata tähelepanu ökomärgistele (Põhjamaade Luik, ELi Lilleke, ÖkoTex, Saksamaa Sinine Ingel), mahetoidu märgistele või sellistele mõistetele nagu PVC-vaba, parabeenivaba või BPA-vaba.
«Ökomärgid annavad kindlustunde, et neis toodetes on võimalikke kahjulikke aineid vähem kui analoogsetes märgita toodetes,» sõnas Klein.
Lisainfot ohtlike ainete kohta leiab Balti keskkonnafoorumi kodulehelt thinkbefore.eu.