Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuidas tulla toime egoistlike inimestega?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Phovoi R./PhanterMedia/Scanpix

Egoism on sama vana kui inimkond. See tähendab inimese oskust, tahet ja võimet hoolitseda iseenda eest teiste arvelt.

Ainuüksi juba nii küsides, mida ma üht või teist tehes selle eest saan, oleme juba astunud sammukese egoismi poole. Kiiresti avastades, et ümberkaudsed saavad näiteks minu töökorraldusele kaasa aidata või muul moel minu edu nimel panustada, loome olukorra, kus nad justkui lausa peaksid seda tegema. Üks asi jääb seejuures tihti tegemata: endale jääb esitamata küsimus, kas see ka teistele sobib ja kas nad seda üldse teha tahavad. Kui nad mingitel põhjustel vastu tulla ei soovi, aga siiski nõustuvad aitama, saate paugupealt egoisti märgi otsaette.

Kas me oleme siis kõik ja alati egoistlikud? Tavaliselt kaalutlevad inimesed igapäevaste olmeprobleemidega maadeldes teiste käitumise üle vähe ja tunnet, nagu keegi kasutaks neid oma huvides ära, ei pruugi tekkidagi. Kui me oleme oma tegevustega hõivatud ja meile tundub, et teine inimene on esitanud pisipalve, siis me egoismini oma mõtetes vaevalt üldse jõuame.

«Kas sa ei näe, et oled talle nagu põrandakalts, kuhu ta oma saapaid pühib? Sina pead kogu aeg tema käimiste ja soovidega arvestama ning jooksed neid jalamaid täitma,» kirjeldab sõbralik kolleeg ja osutab sellele, kuidas üks ambitsioonikas töökaaslane teist pidevalt ära kasutab. Ärakasutatu vaidleb omakorda vastu mööndes, et võimalik, et see on tõsi, aga ta ei tunne, et teda ära kasutataks. «See kõik käib nii kiiresti. Kolleegil on minu abi vaja ja mina saan talle kasulik olla.»

Egoismil on ka hea külg

Kas egoism on ainult halb või tuleb see meile vahel ka kasuks? Mis on egoismis head ja mis on halba?

Egoism on inimese eripära. Kindlasti on sellel ka positiivseid ja kasulikke jooni. Nimelt säästab see egoisti enda elujõudu. Samal ajal aga sunnib ta teisi inimesi endale mugava ja eluks vajaliku keskkonna eest hoolitsema. Kas need teised on selle üle rõõmsad? Juba eelnenud lugudest teame, et üldse mitte. Teame ka seda, et egoist reeglina teiste ärakasutamise üle ei kurda. Samas teised kannatavad, nad tahaksid kujunenud suhteid muuta, ennast kaitsta, aga neil ei õnnestu seda teha. Miks see neil siis ei õnnestu?

Põhjus on lihtne. Reeglina tahetakse kaht asja korraga – säilitada egoistiga suhteid ja samal ajal oma sügavas hingesopis egoisti ümber kasvatada, et ta taas heaks inimeseks muutuks.

Suhteid soovitakse alles hoida mitmetel põhjustel. Egoist võib olla ka lähedane inimene, sõber, hea tuttav või lausa pereliige. Suhted võivad olla keerulised ja kergesti ning ühe hoobiga pole võimalik neid lõpetada. Seetõttu asuvadki egoisti taktikepi all elavad inimesed otsima seda nuppu, millele vajutades oma elu muuta. Aga selle nupu otsimine on väga petlik. Ühel hetkel tundub, et oled selle leidnud, siis on see taas kadunud. Igaüks, kes töötab egoistiga kõrvuti ja peab tema käitumist taluma, on ilmselt korduvalt püüdnud talle rahulikult ja heas toonis seletada, et ta teeb meile oma käitumisega haiget. Vastuseks võib kuulda: «Hea, et sa seda ütlesid. Edaspidi sa peadki rohkem iseendale mõtlema, aga praegu on mul üks väga oluline asi vaja ära teha ja mul on hädasti sinu abi vaja …»

Teine tüüpiline dialoog egoisti ja tema käitumise all kannatava inimese vahel kõlab nii: «Ole hea, tule minuga kaasa, aita mul sellele tüübile selgeks teha, et ta võtaks kõigepealt minu tellimuse ette!» Teine üritab vastu punnida. Talle on see «kaasaminek» ja sellise ülesande täitmine ebamugav, kuid kuuleb: «Sa oled ju minu parim kolleeg. Võiksid mind aidata, kui ma seda tõesti vajan!» Selle järel pigistab kolleeg leplikult endast välja repliigi «No olgu». Võib-olla lisatakse: «Aga jäägu see viimaseks korraks.» Mõni atsakam proovib mängida vastuegoisti: «Sa jääd mulle teene võlgu ja teed omakorda midagi ka minu heaks.» Aga enamasti vastuteeneni ei jõuta, sest taas ja taas kordub palve: «Sa võiksid mind aidata!»

Egoist on kui pahur laps

Kui egoisti palvest keelduda, muutub ta pahuraks lapseks ja suudab lühikese aja jooksul pilduda sedavõrd palju süüdistusi ja ebameeldivaid hinnanguid, et lisaks eelneva palve täitmisele tuleb lisaks klaarida ka omavahelisi suhteid. Imekombel ei tunne end süüdi mitte egoist, vaid inimene, kes talle vastu hakkas. Egoist ise on oma süütuses veendunud.

Kui teine pool isegi üritab hiljem egoistiga ära leppida, siis kuuleb ta õpetussõnu, mida kõike ta seekord valesti tegi, ja et järgmisel korral peab ta vastu vaidlemata kõigi tema ettepanekutega nõus olema, et taolisi mõttetuid tülisid enam ei tekiks.

Kas egoisti on üldse võimalik ümber kasvatada? Teda vähem isekaks muuta? Vaevalt. Aga mida egoistile soovitada? Kui sa paraku juba oled egoist, siis sinu enda heaolu jaoks on vaja anda kasvõi mingisugunegi hingamisruum neile, kes sinu käes kannatavad. Aga egoist ei saa ega tahagi ise seda suhet vabatahtlikult lõpetada. Sel lihtsal põhjusel, et egoist sõltub ju teisest inimesest, kes alalõpmata tema huve teenib. Risk, et need suhted niikuinii ükskord läbi saavad, on suur. Milleks siis ise sellele lõpp teha, kui tegelikult võib leppida ka vähemaga. Kahjuks ei tunneta egoist teistele «haiget tegemist» ja kannatajaks jäävad alati tema ohvrid.

Kes on mõistlik egoist?

On ka selliseid egoiste, kes siiski rohkemal või vähemal määral tunnetavad, et nad on teiste suhtes hoolimatud ja kasutavad neid ära. Nad üritavad alati kõige tähtsamal kohal olevate enda huvide ja teiste elukäigu vahel kompromisse teha. Neid nimetatakse mõistlikeks egoistideks. Oleme ilmselt kõik kogenud, et teise inimese palvele saab vastu tulla vaid siis, kui meie enda sisetunne ja põhimõtted sellele vastu ei vaidle.

Toon ühe näite. Vanaproual olid õhtuks plaanid juba tehtud. Hea sõbranna palus, et ta temaga teatrisse läheks. Kutsutu ütles rahulikult, et ta ei saa kahjuks plaane muuta. Mõistliku egoistina pakkus ta, et nad võiksid mõnel teisel päeval koos teatrisse minna. Et sõbrannal olid piletid juba ostetud ja üks neist jäi üle, pakkus kutsutu, et ehk leiab sõbranna teise lahenduse. Mõistlik egoist arutleb, et võib-olla olid teisel mingid ootused, aga tema ei pea end nendega siduma, kui tal endal on oma eelistused.

Mõistliku egoisti juures on kadestusväärne tema rahulik «ei» ka siis, kui temalt midagi vastu tema tahtmist tahetakse või temaga kooskõlastamata plaane tehakse. Tal ei tulegi pähegi oma käike muuta ja ta ei hakka mõttes teise kasuks oma plaanide edasilükkamist isegi kaaluma.

Kes on rumal egoist?

Aeg-ajalt tuleb ette ka rumalat egoismi, mida nimetatakse vahel ka ajuvabaks egoismiks. Sel juhul jääb teise inimese käitumine meile täiesti mõistetamatuks. Näiteks seisab keegi trammiukse ees ja takistab teisi väljumast. Eest ta ära ei astu ja ärritub, kui teda hakatakse eest ära nügima.

Või võtame autojuhi, kes ise ei sõida ega teistel ka sõita ei lase. Või seisab inimene poes leti ees, ei lase kedagi ligi ega mööda isegi siis, kui teine tema huviobjekti ei ihalda. Kui see egoist üleüldse midagi vaatab!

Mis kasu saab inimene sellisest rumalast käitumisest? Tegelikult peegeldab see inimese iseenda sisemist oma eluga rahulolematust ja ta elab selle teiste peal välja.

Kaks rumalat egoisti sattusid jõuluajal poodi kõrgendatul hääletoonil vaidlema, kes saab parimad mandariinid endale. Et alles oli jäänud vaid üks kast mandariine ja kummalgi ei olnud mingit soovi järele anda, siis hakkas nende sõnavahetus üle piiri minema. Vaidlus lõppes sellega, et üks sai parimad mandariinid, teine soovis võitjale «Mitterahulikke jõule koos nina alt varastatud mandariinidega».

Miks me egoistile allume?

Miks me siis egoisti käitumise all kannatame? Miks me oleme sellega nõus, et ta meid ära kasutab? Äkki me hoopis püüame iseennast õigustada sellega, kui teise egoistiks tembeldame?

Kui egoist teeb liiga, tuleb ennast kehtestada. Keegi pole ju meid kannatama sundinud. Me ise lepime selle olukorraga. Kas me oleme vaaginud ka teisi võimalusi? Küsinud endalt, kas olla kannataja edasi või seada suhetes uued piirid, mis ka teist poolt säästavad?

Paraku tahame teise inimesega suhetes talle meele järele olla ega tunne alguses egoismi äragi. Kui see meile juba probleeme hakkab tekitama, jääb julgusest vajaka, et öelda egoistile: «Ainult sinu õiguse tagaajamine mulle ei sobi.»

Tuleb endale aru anda, et kui te midagi ette ei võta ja jätkate suhteid inimesega, kes teid järjekindlalt ja ilma süümepiinadeta ära kasutab, siis pole probleem egoistis, vaid teis endas, sest otsustasite kõik vanaviisi jätta.

Naine on abielus mehega, kes on olemuselt türann, aga suudab teha nii, et hoopis naine vaevleb süümepiinades, et tegi taas midagi valesti. Seekord ei ole mees rahul, et naine on tuba koristades tema asjad teadmata kohta pannud. Nüüd ta elab end välja, küsides naiselt: «Miks ma pean oma asju pidevalt taga otsima ja selle pärast ärrituma? Mul on tunne, et sa paned mu asjad meelega sellisesse kohta, et terve mõistusega inimene ei suuda neid isegi parima tahtmise juures üles leida. Võiksid koristamise ajal natuke mõelda ka!»

Naine on juba ammu mehele vastamisest loobunud, sest ta teab, et sellele järgneb lõputu tänitamine ja filosofeerimine naise rollist ja mehe raskest saatusest hoolitseda nende majandusliku heaolu eest. Varem naine siiski püüdis midagi ka vastu öelda, aga need püüdlused jäid nõrgaks, et tervem kodune õhkkond luua. Õnneks ei korista naine iga päev. Ja parem on sellele üleüldse mitte mõelda.

Kust egoism oma jõu saab?

Et õnnelik olla, tuleb palju saavutada. Sul peab olema ilus kodu, mis võiks olla uhkem kui naabril. Tore oleks omada positsiooni, mis võimaldab inimesi kontrollida ja käsutada. Nii jõuab elus rohkem saavutada.

Egoism saabki alguse saavutusvajadusest. Inimene õpib väga kiiresti, et teiste inimeste ärakasutamine on oma heaolu saavutamiseks lihtsaim ja vahest ka möödapääsmatu viis. Ta proovib selle järele. Kui see õnnestub, proovib veel ja veel. Kui mõned inimesed hakkavad talle vastu, siis nendest ta loobub. Nendega ongi raske asju ajada. Saavutusnäljas inimene jätab enda ümber vaid inimesed, kes on nõus tema lõpmatuid palveid ja käske täitma.

Egoistil puudub arusaamine, et lisaks nendele, kes täidavad kõiki tema soove, eksisteerivad ka teised. Just need teised saaksid egoisti vaos hoida. Alguses otsustab egoist valikutes «elada vaid endale» või «elada teistele» esimese kasuks. Alles hiljem ta avastab, et elu kulgeb kergemini, kui need kaks ühendada – «elada endale» teiste arvelt.

Kuidas egoistiga hakkama saada?

Mida soovitada, kui olete egoisti endale liiga lähedale lasknud? Mida teha, kui ta sunnib teid oma tahtmistest ja soovidest loobuma?

Kahetseda pole mõtet. See lahendust kaasa ei too. Pigem tasub mõelda tulevikule – kas jätta teie suhted sellisteks, nagu need on, või võtta julgus seada piirid. Egoisti ohver peab ise selle otsuse tegema. Valik on tema teha.

Kui egoist nähvab, et sinu arvamus teda ei huvita või et sinu pakutud lahendus ei tule kõne allagi, siis arvesta, et see on lihtsalt egoism. Ja tee endale juba ette selgeks, et sulle tähtsa probleemi arutamisel võid sa kõvasti haiget saada. Selle vältimiseks tuleb omavahel rahulikult rääkida, kas sul üleüldse sõnaõigust on. Või siis risti vastupidi, ära edaspidi sinu kui isiksuse õiguste olulist teemat enam arutlusele võtta, sest muidu saad taas kinnitust, et sa ei saa elust üldse aru.

Egoism on inimese iseärasus. Egoisti allasurumine on paljudel inimestel liiva jooksnud. Kui sa arvad, et teist inimest saab kergesti muuta ja et kui teised pole seda suutnud, siis sinul see õnnestub, siis nii see paraku ei ole. Vähemalt kerge sul olema ei saa. Sellepärast soovitavad paljud eneseanalüüsi õpetused egoistist eemale hoida, mitte teda muutma hakata.

Ära pea oma kohustuseks aidata kõiki vaid sellepärast, et sinu poole on palvega pöördutud või et sul pole niikuinii midagi teha. Sinu teistele ja nende muredele suunatud tähelepanu ja aega tuleb õiglaselt hinnata. See oleks minimaalne panus.

Pea meeles, et keegi ei saa sulle pahaks panna, kui sa «ei» ütled. Sina ise oled oma «jah»-ide ja «ei»-de autor. Neist kahest sõnast saavad alguse kõik sinu suhted. Peaasi, et sa teistele «jah» öeldes ei kahetse, kui samal ajal iseendale hoopis «ei» ütled.

Mõistlikku egoismi pole vaja peljata. See näitab, et hoolitsed ja võitled enda eest. Teiste solvumisi ja isegi väärhinnanguid, kui sa silmapilkselt neile ei kuuletu ja nende tahtmisele ei allu, ei maksa tähele panna, südamesse võtmisest rääkimata.

See, kes oskab öelda «ei», oskab sedasama «ei»-sõna ka vastu võtta. Ilma solvumiseta. Saades aru, et inimese sisepiirid on pühad ja mitte kellelgi ei ole õigust neid omavoliliselt muuta.

Tagasi üles