​Lugeja kirjutab: vanavanemate armastust oma lastelaste vastu tunnevad ka vanemad

60+
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PantherMedia

Ma olen 36aastane väike-ettevõtja ja mul on kaks autismispektri häirega last. Õnneks on lastel kaks paari imelisi vanavanemaid, kes on mu õlekõrs ja õlg, mille najal nutta. Aga see võttis aega.

Küsige ükskõik milliselt vanemalt ja nad kinnitavad, et laste kasvatamine pole alati lihtne. Vanavanematele on igapäevane kohustus lapse eest hoolt kanda läbi saanud ja sellega kaasnenud pinge hajunud. Seetõttu võib jääda neile mõistmatuks vanemate kurtmine, isegi siis, kui peres kasvab erivajadusega laps.

Mäletan hästi kiindumust oma vanavanematesse, mälestused lapsepõlvest koos nendega on soojad. Vanavanemate juures ei jälgitud nii rangelt, et toit oleks tervislik, et kodused ülesanded oleksid tehtud ja sõpradega suheldes oldaks rangelt viisakas. Seega oli suhe vanavanematega pingevabam. Vanavanemad võtsid mind, nagu olin. Nautisime vastastikku teineteise tugevusi.

Minuni on jõudnud lugusid mõlemat tüüpi vanavanemate kohta. Mu sõprade seas on neid, kelle vanemad „lihtsalt ei saa aru”, ja ka imelisi lugusid vanavanemate toetusest. Olgu see erivajadus siis arengu-, füüsise, emotsioonide või käitumisega seotud, nõuab see kohanemist vanavanemateltki.

Kui poisid olid neljane ja viiene, tajusin, kuidas kokkusaamised muutuvad harvemaks. Käitumisest, mis veel kahese põngerja puhul näis vanavanematele armas, oli saanud viltuvaatamise koht.

Laused „sa teed seda täiesti valesti” või „kui teie veel lapsed olite, siis ma ...” suurendab pinget vanemates ning ka kahe põlvkonna vahelistes suhetes.

Minu vanemad mäletavad hästi frustratsiooni, mis kaasnes nende vanematelt saadud õpetussõnadega laste (ehk siis minu ja mu õdede) kasvatamise kohta. Seda tagasihoidlikumad on nad olnud ise nõu jagama ja jätavad oma lastele võimaluse eksida. Otsekui lugupidamise märgiks.

Mis ei tähenda, nagu nad ei sooviks aidata või keelduksid abist, kui noorem põlvkond seda küsib. Üsna sageli on siiski nõnda, et otsese õpetuse asemel vajame lapsevanematena julgustust ja kinnitust, et oleme õigel teel. Või siis lihtsalt väikest puhkust lastest. Kuulda oma vanemate suust, et oled emana või isana suurepärane, on kiitus, mida täiskasvanud lapsed hinnata oskavad. See innustab, annab enesekindlust ja meelerahu.

Üks paar vanavanemaid elab meiega samas linnas, teised mõnekümne kilomeetri kaugusel. Aga neid ühendab see, et kui mu lapsed olid beebid, siis tundus neile põnnidega suhtlemine lihtsam. Kui poisid olid neljane ja viiene, tajusin, kuidas kokkusaamised muutuvad harvemaks. Käitumisest, mis veel kahese põngerja puhul näis vanavanematele armas, oli saanud viltuvaatamise koht. Tegelikult hakkasid laste eripärad lihtsalt tugevamini avalduma. Nüüdseks on poistel oma imetabane mõttemaailm, millega kohanemine kestab meile, täiskasvanutele, ilmselt niisama kaua, kui see neil küpseb.

Poiste käitumist kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et nad on põikpäised ning nende käitumises ja tegudes puudub paindlikkus. Kui mõlemad olid jõudnud kooli minna, oli laste ärevus igasuguste koosviibimiste suhtes nii suur, et me lihtsalt ei osalenud ühiste tähtpäevade pidamisel. Positiivse fooni hoidmine vanavanematega näis üha raskem. Selle parendamise võimaluste väljaselgitamine võttis kümmekond nädalat mõttetööd. Mõistsin, et nad vajavad üksteist ja meie mehega vajame oma vanematega suhtlust, kuid olime oma käitumise ja oma laste käitumise õigustamisest väsinud. Niisiis, me enam ei teinud seda.

Me andsime aega. Endale, lastele ja vanavanematelegi. Selle aja jooksul taasavastasime mehega koos olemise võlusid ja meie lastega tegeles minu või mehe õde. Naljatasime mehega, et need kaks nädalavahetust ja mõni nädalasisene „kohting” on meile justkui koostöökoolitus, et taas tandemina toimima hakata. Tundsime, et oleme väga lähedased ja piisavalt tugevad, et vanemad ette võtta.

Kutsusime kõik neli enda juurde. Olime hästi läbi mõelnud, mida ja kuidas räägime. Tõime näiteid, millega nad suudaksid samastuda. Rääkisime, millega me iga päev tegeleme. Millist toetust neilt ootame ja mida oleme valmis nende toetamiseks pakkuma. Vastasime nende küsimustele.

Nad rääkisid tol õhtul väga vähe. Ja kaks nädalat tundus meile, et võib-olla rikkusime suhted täielikult, sest kui varem olid nad ikka helistanud, siis nüüd mitte. Otsustasime  ise mitte tagant utsitada. Kuni ühel päeval helistas ämm ja küsis kohaliku Rajaleidja kontakte. Nemad tahtvat minna papsiga spetsialisti juurde ja et neil on mõned küsimused. „Aitäh!” ütlesin ämmale kõne lõpuks. „Ära muretse, su emaga räägin ma ise edasi,” vastas ämm ja lõpetas kõne. Sellest õhtul mehele rääkides olid meil tänulikkuse pisarad silmis. Kevadpäike näis ka meie peale paistma hakkavat.

Eriti hea meel oli laste pärast, kes vajavad väga vanavanemate toetust ja tingimusteta armastust. Ja uskuge mind, seda vanavanemate armastust oma lastelaste vastu tunnevad ka vanemad. See rõõm, mis kiirgab, annab jõudu vastu pidada päevadel, mis tunduvad lõputu ööna ja kus ei paista peale üksikute tähtede ainsatki valguskiirt.

Luban, et järgmine kord, kui neid näen, ütlen neile kindlasti, kui suurepäraseks eeskujuks nad mulle on.

Kirja autor on toimetusele teada

Eriliste lastelaste teemast kirjutas pikemalt märtsikuu ajakiri 60+

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles