Kuidas leppida homoseksuaalse lapselapsega?

Foto: Shutterstock

Lugeja kirjutas murekirja:

Kindlasti on teema, millest kirjutan, ebatavaline enamusele 60aastastele ja vanematele inimestele. Alustan otsast.

Paar nädalat tagasi selgus, et meie 19aastane tütar on lesbi. Meile, tema vanematele, oli see loomulikult täielik šokk. Nutsime koos, leppisime, lohutasime, rääkisime kõik selgeks. Küsisime ja vastasime. Saime hakkama. Ja saame ka edaspidi. Teame, et suudame tütrele olla toeks ja armastada teda just sellisena, nagu ta on. Seda enam, et tegemist on väga tubli ja mõistliku tütrega – koolis on ta alati väga hästi hakkama saanud, tütrel on palju hobisid ja harrastusi, murdeiga möödus pigem rahulikult ja kodus on ka suhted alati väga head olnud.

Tuleb välja, et noorte hulgas on antud olukord tavaline. Noored mõistavad ja ka koolis on teemat selgitatud. Kindlasti on üksikuid, kes ei mõista ja pööravad selja, kuid sellepärast me muret ei tunne. Üldse oleme otsustanud, et ei lase end mõjutada kõrvaliste isikute arvamusest. Kes tahab aru saada ja mõista, see kindlasti saab sellega hakkama. Meile on kõige tähtsam meie tütar ja see, et ta on õnnelik.

Üks, mis muret tekitab, on meie tütre vanavanemate suhtumine. Teame mehega juba ette, et ei tema vanemad ega ka minu vanemad ei suudaks teemaga kindlasti leppida. Äkki aitate vanemaealistele teema lahti kirjutada. Usun, et aitate paljusid peresid ja suudate tänapäeva ühiskonna eripärasid vanemale lugejale pisut lähemale tuua. Kindlasti saame ka ise hakkama ning suudame oma vanematele asja selgitada ning tütrele toeks olla, kuid usun, et kui sellest kirjutate, aitate paljusid.

Kolme lapse ema

Kuidas siis leppida homoseksuaalse lapselapsega?

Ajaloolased väidavad, et homoseksuaalsust on kui mitte kõigis, siis enamikes ühikondades juba tuhandeid aastaid probleemiks peetud. Kuidas sellega leppida, kui sinu lähedane inimene tunnistab, et tema armastatu on temaga ühest soost?

Homoseksuaalsusest rääkides, tuleb alati alustada vastavate mõistete lahtikirjutamisega, sest paljus on möödarääkimisi ja valesid tõlgendusi, kuna homoseksuaalsust käsitletakse nurgast nurka.

Ajaloolased väidavad, et homoseksuaalsust on peetud juba tuhandeid aastaid probleemiks, kui mitte just kõigis, siis enamikes ühiskondades.

Gertrude Stein nimetas oma novellis „Miss Furr and Miss Skeene“ geideks kaht lesbilist tegelast. Seda mõistet tarvitati algselt just naiste, alles alates 19. sajandist meeste kohta. Sõna „gei“ on kerge kirjutada ja hääldada, samuti puudub tal sõnaga „homoseksuaal” kaasnev arstlik varjund ning ilmselt seetõttu ongi muutunud enam kasutatavaks.

Alfred Kinsey järgi hõlmab inimese seksuaalkäitumine terve spektri ja terminid „homoseksuaal” ja „heteroseksuaal” kirjeldavad vaid käitumismudeleid, mitte inimest kui niisugust. Neid termineid käsutatakse lihtsustamise eesmärgil.

Kes on kes?

Biseksuaalid on nii meeste kui ka naiste suhtes seksuaalset ja emotsionaalset tõmmet tundvad inimesed.

Transvestiidid on inimesed, kes (vahel) kannavad vastassoo rõivaid, homoseksuaalsusega pole see enamasti seostatav.

Transseksuaalid on inimesed, kes tunnevad, et kuuluvad vastassugupoolde ning enamasti soovivad enesetunde parandamiseks läbi teha sookorrigeerimise operatsiooni. Nende hulgas pole oluliselt rohkem homoseksuaale kui ühiskonnas tervikuna, see tähendab, et pärast kirurgilist sekkumist on nad enamasti heteroseksuaalid.

Homofoobia kui mõiste pakkus 1972. aastal välja George Weinberg, tähistamaks igasuguseid irratsionaalseid hirme homoseksuaalsuse suhtes. Homofoobseid tundeid võib ilmneda nii heteroseksuaalidel kui ka (enamasti varjatud) homoseksuaalidel.

Ajaloolased väidavad, et homoseksuaalsust on peetud juba tuhandeid aastaid probleemiks, kui mitte just kõigis, siis enamikes ühiskondades. See on valdkond, mille kohta võib leida kirjalikku materjali ka sajandite tagusest ajast, kuid tõsisemalt on homoseksuaalse käitumise põhjusi asutud uurima alles selle sajandi keskpaigast, millest annab tunnistust ka arvukas meditsiinilis-bioloogiline, sotsioloogiline, ajalooline ja psühholoogiline kirjandus.

Homoseksuaalsuse varajased teooriad jagasid inimkonna rangelt kaheks ebavõrdseks osaks: „normaalne“ heteroseksuaalne enamik ja vähemuses olevad „perverssed tüübid“. Mõned teadlased pidasid seda haiguseks, mis hõlmab tervet organismi ja mis on tingitud sellest, et homoseksuaalsete inimeste ajus domineerivad erilised vastassoole iseloomulikud keskused. Paraku ei suutnud selline lähenemine seletada, miks peale homoseksuaalset elu elavate inimeste on neidki, kel on seksuaalkontakte mõlemast soost inimestega. Järgnes teooria sünnipärase ja omandatud homoseksuaalsuse kohta, kus sünnipäraselt omandamise teooria tuletati tihtipeale seksuaalsest eksperimenteerimisest murdeeas, mil psühhoseksuaalne orientatsioon on alles kujunemisjärgus.

Homoseksualismi esimese üksikasjaliku psühholoogilise teooria pakkus välja Austria arst ja psühholoog Freud. Ta arvas, et iga inimene on loomult biseksuaalne ja tema kujutelmades on alati mõningaid homoseksuaalseid elemente (niinimetatud varjatud homoseksuaalsus), kuid tegeliku homoseksuaalsuse teket meestel seostas Freud kolme erineva tingimuse esinemisega lapse arengus: ülemäärane kiindumus emasse, nartsissism ehk seksuaalne sättumus, mille puhul suguline rahuldus saadakse oma keha vaatlemisest ja puudutamisest, ning kastratsioonihirm.