Üks tuntud nõuanne soovitab enne Pariisi sõitmist ikka Nuustakul ära käia. Kuigi omal ajal jäi Pariis kaugeks unistuseks, siis praegu on kõik võimalik. Nüüdseks on oluline pigem põhjus, mille pärast kuhugi sõita tahetakse.
Kas just Lahtisse, aga Nuustakule küll!
15. jaanuar 2017, 21:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel tasuks järgida põhimõtet, et pole vaja üle vee vett otsima minna, sest samasuguse elamuse võib ka lähemalt ja odavamalt kätte saada. Täna mõtiskleme heal tasemel spordivõistluste vaatamise võimaluste üle.
Eestlased armastavad sporti vaadata. Spordivõistluste jälgimise pärast võetakse ette igasuguseid sõite. Küll lähedale, küll kaugele. Koju naastes leitakse, et oli üks väärt ja emotsionaalne reis.
Riiga, Euroopa korvpalliturniiri vaatama minekut ärgitas mullu takka eelkõige meie oma võistkonna toetamise ja innustamise soov. Hea oli minna ka, see ju lähedal. Lõuna-Eesti huvilistele lähemal kui Saku Suurhall. Küllap võtavad toetajad uuel aastal kindlasti ette ka Poola reisi, et meie võrkpallikoondise vahetuid heitlusi kaeda. Kui spordivõistlustega seotud sõite võimalikult pikalt ette planeerida, leiab kindlasti ka soodsa sõidu- ja elamispaiga. Nii et tasub minna, kui huvi takka ajab!
Meid, 60aastaseid, on ju suuresti saatnud aeg, kui nii lihtsalt raja taha minna ei lubatud.
Maailmasport oli totaalselt lukus
Meid, 60aastaseid, on ju suuresti saatnud aeg, kui nii lihtsalt raja taha minna ei lubatud. Mäletan üsna selgelt, kui tuntud treener Valter Kalam 1960. aastatel meile kergejõustikutrennis rääkis, kuidas ta mitmeid aastaid raha korjas, et 1936. aastal Berliini olümpiamänge vaatama minna. Meenub ka Arnold Greeni mälestuskild, kuidas ta Rakvere koolipoisina 1938. aastal koos teiste parimate Eesti spordipoistega Lahtisse suusatamise MMi vaatama sõitis. Seda, justnagu loomulikku ja enesestmõistetavat kuulates, tekkis ka meis, noortes sporditudengites reisihimu, aga üle lahe sai suusatamist alles palju aastaid hiljem vaatama minna.
Toonasest suletud süsteemist pole vaja pikemalt kirjutadagi, sest see laiutas ju üle maa kõigis valdkondades ning hoidis meid suurest ja tõelisest maailmaspordi kogemisest eemal. Nõukogude ajal olid nii Lahti kui ka muud tuntud talispordipaigad, nagu Holmenkollen ja Falun, meile kapitaalselt lukus. Ükskõik, kas olid niisama spordihuviline või tahtsid erialaselt tõelist maailma suusasporti näha. Tol ajal sai loota vaid Soome Televisiooni ülekannetele ja muidugi Toomas Uba organiseerimisalastele supervõimetele, mis alates 1974. aastast spordi suurvõistluste pildi Eesti Televisiooni ekraanile tõi.
Head sporti leiab ka kodukamaralt
Aga vahetu kohalolek on ju hoopis midagi muud. Eespool oli juttu võrkpalli EMi tippmängudest, mida minnakse ehk ka Poola kaema. Mina ise ei pidanud kuhugi kaugemale minema, et meie praeguse parima pallimängutiimi sooritusi nautida. See polnud mingi teisejärguline asendusvariant. Igatahes oli nii Tondiraba Jäähallis kui ka Rakveres mängitu igati vaatamist väärt, sest meie meeste mängutase oli kindlasti Euroopa, mõnel mehel lausa maailmaklassi tasemel.
