Lea Vahter – haiglas hinnatud onkoloog, staadionil maailmameister

, Ida-Tallinna keskhaigla kommunikatsioonispetsialist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dr Lea Vahter
Dr Lea Vahter Foto: Erakogu

Kuigi onkoloogi töö on niigi aega- ja vaevanõudev, leiab dr Lea Vahter haiglatöö kõrvalt tänaseni aega ka spordiga tegeleda ja mitte niisama – oktoobri lõpus krooniti ta Austraalias kahekordseks maailmameistriks. 

Dr Lea Vahter töötab Ida-Tallinna Keskhaiglas igapäevaselt onkoloogina. Oma meditsiinitöötaja karjääri sisearstina alustanud Vahter on aja jooksul töötanud ka kiirabis, olnud Järve haiglas kardioloogiaosakonnas ja teinud pidevalt nii haigla- kui ka kiirabivalveid. Tänaseks on temast saanud kõrgelt hinnatud onkoloog, aga ka mitmekordne maailmameister.

Nimelt osales dr Lea Vahter oktoobri lõpus Austraalias Perthis toimunud kergejõustiku seenioride maailmameistrivõistlustel ning naases sealt kokku nelja medaliga. Vahter krooniti maailmameistriks N55 vanuseklassi kuulitõukes ning heidete mitmevõistluses. Lisaks kahele kullale võitis ta hõbemedali kettaheites ning pronksmedali raskusheites, saades nii kokku igat värvi medalid.

Olgu siinkohal ka mainitud, et kaks seenioride maailmameistrivõistluste kulda oli Leal juba varasemalt olemas. Eriti magusaks teeb võidetud kuldmedalid fakt, et täiskasvanute Eesti meistrivõistlustelt pole Leal ühtegi kulda – ta on tulnud 21 korda hõbedale ning võitnud 29 korda pronksi, olles teadaolevalt mittemeistritest enim Eesti meistrivõistluste medaleid kogunud sportlane.

Järgnevalt võtsimegi nõuks pisut uurida, kuidas on dr Lea Vahteri tee spordimaailmas kulgenud.

Kui kaua olete üldse kergejõustikuga tegelenud?

Olin 4. või 5. klassis, kui pandi soovijaid kirja kergejõustiku ja korvpalli trenni. Mõlemad toimusid mul kaks korda nädalas.

Kas olete olnud alati heitealade juures või millised on olnud meelisalad?

Kahjuks meelisaladega pole saanud tegeleda võimaluste puudumise tõttu. Kooli ajal meeldis mulle korvpall ja kergejõustiku mitmevõistlus. Peale 8. klassi lõpetamist tuli aga valida keskkool, kuhu minna. Valikuteks olid reaalkallakutega keskkoolid, aga lõppvalikuks jäi Tallinna Spordiinternaatkool, kus sisseastumiskatsete järel valiti mind heitealade gruppi. Treeningud olid väga mitmekülgsed – lisaks heitealade tehnika omandamisel ka üldfüüsilise arendamine ja pallimängud.

Millised on olnud seni paremad saavutused?

Elu tippmargid kuuluvad 1981. ja 1982. aastasse, vastavalt kuulitõukes 15,76m ja kettaheites 53,52m, millega püsisin aastaid Eesti kõigi aegade edetabelis mõlemal alal 5. kohal. Tänaseks olen langenud kõigi aegade 8. kohale.

Kui rääkida aga praegustest saavutustest ehk seenioride klassi tulemustest, siis sai maailmameistrivõistlustel Austraalias tehtud selle aasta isiklikud tulemused kõigil aladel, kus sai võisteldud. Tore on võtta mõõtu omaealistega. Sel aastal sain olla oma vanuseklassi noorim (N55 vanuseklassi kuuluvad 55-59-aastased), mis annab ka suure eelise. Kuulitõukes kuldmedali tulemus 12,94m on selle vanuseklassi Eesti rekord, teistel aladel (ketas, raskusheide ja heidete mitmevõistlus) on Eesti rekordist veel puudu. Mõistagi on vanuse lisandudes seda ka raske ületada.

Kas ettevalmistus käis pikalt, et minna seenioride MM-ile võistlema või tuli otsus üsna juhuslikult?

Kuna varem on Austraalias käidud, siis tuli otsus suhteliselt hilja ehk pool aastat enne sõitu ja seda rohkem teiste õhutusel. Füüsiliselt saab end vormis hoitud aastaringselt 1-2 korda nädalas liigutamisega, aga võistluste eel ehk 3-4 kuud enne tuli 4 harjutuskorda nädalas.

Kas 2 kulda, hõbe ja pronks olid endalegi üllatuseks või lootused ja eesmärgid olidki nii kõrged?

Võistlustele eelneval ülesandmislehel olid kõigil eelnimetatud aladel 2-3 tugevat tegijat, kelle selle aasta tulemused olid minu omadest paremad. Medalivõimalusi nägin, aga kulla eest tuli vaeva näha, eriti heidete mitmevõistluses, kus iga sentimeeter loeb ja liider vahetus iga ala järel. Seekord oli õnn minu poolel. See kuld oli muidugi üllatus, tahtsin lihtsalt tulemust teha.

Kui palju jääb töö kõrvalt praegu aega regulaarselt treenida?

Ega ei jäägi palju aega, aga tervise nimel tuleb end ikka paar korda nädalas liigutada.

Kas töö aitab kuidagi ka spordiks ette valmistuda? Onkoloogina on töö vaimselt üsna raske – kas sellega tugevdab iseloomu ka spordivõistlustel osalemiseks?

Pigem ikka vastupidi – spordi tegemine aitab ka vaimu virgena hoida ja tööga paremini hakkama saada. Ehk nagu vanasõnagi ütleb: terves kehas terve vaim!

Millised on eesmärgid tulevikuks? Kas see MM andis kuidagi indu juurde ja kasvatas eesmärke?

Kui ma alustasin seeniorsportlasena 35-aastaselt, siis vaatasin võõristavalt üle 60-aastaseid spordiveterane. Selles vanuses saab rääkida teistsugustest eesmärkidest. Paljud on alustanud oma sportlaskarjääri, kui nii võib nimetada, just pensionärina ja saanud sellest rõõmu, uusi tutvusi, reisimisvõimalusi ja ka parema tervise.

Mäletan siiani, kuidas 15 aastat tagasi maailmameistrivõistlustel (samuti Austraalias) üks 90-aastane Mehhiko vanamemm intervjuud andes vastas, kui talt küsiti, et millal ta sporditegemisega alustas: „Siis kui pojad said vanadekodusse pandud!“.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles