Kodu võib olla talviseks kütmiseks liiga suur ja pole ka otstarbekas kütta mitut ruumi, kui külmadel kuudel koondub elu enamasti vaid ühte-kahte tuppa. Nii ongi saanud mõnes peres tavaks pidada talvel mõnd eluruumi külma toana. Tundub säästlik ja mõistlik! Kuid mis juhtub pikapeale? Kas külmad toad võivad majale kahju teha?
Osaühingu Potipoiss korstnapühkija Pepe Sussen ütleb, et ei juhtugi midagi, kui küttekolde siibrid ja uksed lahti hoida. Susseni sõnul võib aga vanal majal tekkida külma mõjul kapillaarniiskus ehk pinnaseniiskus. See lõhub ahju sokli ära. Seetõttu soovitab ta kasutamata ruumi talvisel ajal mõnikord kütta kasvõi kord kuus. „Et maja läbi ei niiskuks ja et mingigi soojus sees oleks,” põhjendab Sussen soovitust.
Taavi Tuvike ettevõttest Vipsonprojekt ütleb, et kõik oleneb maja ehituslikust seisukorrast. Kui kõik on õigesti ehitatud, siis üldjuhul probleeme pole. Probleemid tekivad, kui ehituslikult või kogenematusest on vigu tehtud. Tuvike hoiatab, et kui kütmata ruumides on vee- või küttetorustik, võib see külmudes lõhki minna. Kui majas on juba enne kütmata jätmist põrandas ja seintes niiskust ja hallitust, siis see ei ole kindlasti hea.
„Kui maja stabiilselt kütta, siis on seal ühtlane õhuniiskus ja hallitusseened ei saa levida. Kui selline maja jätta kütteta, siis võivad seal hakata levima seened, mis puitu kahjustavad,” lausub Tuvike. Soovituse kohta jätta kütmata ruumides kogu talveks siibrid lahti, hoiatab ta, et on olnud juhuseid, kus linnud on sedapidi tuppa pääsenud.
Ahju sobivad iga liiki kuivad puud
Ülioluline on põletatavate puude niiskusesisaldus. Küttepuud peaksid enne põletamist saama varju all kuivada kaks aastat, kuni nende niiskus on alla 17 protsendi. Märgade puudega küttes jääb tuba külm, sest ligi 50 protsenti puude kütteväärtusest võib kaduma minna ning lisaks võib korsten pigituda.
Pepe Sussen soovitab mõõta küttepuude niiskust. Selleks on olemas 50 grammi kaaluv ja patareidega laetav puidu niiskusmõõtja, millel on valgustatud ekraan ja automaatne väljalülitus.
Ahju võib kütta iga liiki puudega. Nii raskel kui ka kergel puidul on kaalu järgi umbes sama kütteväärtus, kuigi raske puit on tihedam.
Kindlasti tuleks vältida vineeri, saepuruplaadi, töödeldud puidu, värviliste ajalehtede ja kartongi põletamist. Nende valmistamisel kasutatud kemikaalidel võib olla ahju kestvusele ja keskkonnale ettearvamatu mõju. Ka olmeprahti ei tohi ahjus põletada ning eriti ohtlik on põletada musta kilet.
Töödeldud puidu (vineeritükid, värvitud puit ja muu selline) põletamine kiirendab küttesüsteemide kattumist tahmakihiga ja põhjustab ülekuumenemist. Paberit või pappi soovitatakse põletada vaid nii palju, kui on vaja tule süütamiseks. Pepe Sussen soovitab ajalehtede asemel süütetablette, sest nendega süttivad puud ühtlasemalt ja põlemine on tõhusam.
Küttepuud peaksid olema kolde jaoks õiges mõõdus. Pilpad ja oksad põlevad ruttu ja annavad vähem soojust kui halud. Mugav on kütta puidubriketiga, mis on loodusliku liimaine ligniini abil pressitud ja suure tihedusega, võib kaaluda kuni üks tonn kuupmeetri kohta ning võtab ladustamisel vähe ruumi.
Kuidas ahju kütta?
Ahju soojenemine sõltub ka kütmise viisist. Kolle tuleks alati vanast tuhast puhastada, puud laduda õhuvahedega.
Halgude koldesse kuhjamiseks on kaks võimalust. Traditsiooniliseks peetakse nii-öelda alt üles meetodit, kus kõige alla pannakse paber, seejärel tulehakatis ja kõige peale suured halud. Kui tuli on alla saadud, põleb leek läbi puude jõuliselt ülespoole.
Niinimetatud ülevalt alla meetodi järgi pannakse suured halud kõige alla, väiksemad nende peale ja kõige otsa tulehakatis. Tuli pannakse põlema ülevalt ja see põleb vaikselt läbi puude allapoole. Kui halud on kuivad, siis hakkavad need pealtpoolt hästi põlema. Enne kütmist võiksid puud olla ööpäeva toas, et need oleksid toasoojad.
Ühtegi ahju ei soovitata korraga rohkem puid panna kui kaks kolmandikku kolde mahust, sest põlemiseks peab õhku olema. Kui puud on peaaegu põlenud ja järel on söed, alles siis soovitab Pepe Sussen puid juurde lisada, kui selleks on vajadust.
„Targem on puid juurde lisada korraga rohkem, mitte aga ühekaupa niipea, kui ruumi tekib, sest iga lisamisega temperatuur koldes langeb ja põlemise aeg pikeneb,” põhjendab ta soovitust.
Ahju võib tule teha üks, kaks või isegi kolm korda päevas, olenevalt ilmast. Reegel on, et kahe põlemise vahele peaks jääma 4–5 tundi. Kui ahi on külm, tuleks see enne suure tule süütamist väikese eeltulega üles soojendada. See vähendab vältimatu kuumašoki ohtu, mis paratamatult ahjus iga kord tule süütamisega kaasas käib. Kui ahju pidevalt kasutatakse, on see šokk minimaalne. Ideaalne oleks ahju külma aja alguses tuli teha ning seejärel seda kevadeni soojana hoida.
Kui tuld õigesti teha, ei teki korstna sisepinnale tahma. Siiski peab seda igal aastal puhastama ja samal ajal korstna seisukorda kontrollima.
Põlemine peaks olema võimalikult kiire, keskmise tule korral umbes kaks tundi. Kui viimased söed on kustunud, tuleb siiber kohe sulgeda. See suleb lõõrid ja takistab korstna tõmbel ahjust sooja välja viia. Siibril peaks olema viieprotsendiline turvaava, mis laseks soojal pidevalt süsteemist veidi välja imbuda. Siis saab siibri rahuliku südamega sulgeda, teades, et kui mõni süsi veel hõõgub, liiguvad tekkinud gaasid lõõri pidi välja, mitte ei leki eluruumi.
Kui siiber liiga vara kinni panna, võib suits eluruumidesse levida. Majas või korteris peab olema suitsuandur ja soovitatavalt ka vingugaasi detektor, sest vingugaasi suitsuandur ei tuvasta. Vingugaasi detektor on seinale kinnitatav patareitoitel seade, millel on nii heli- kui ka valgusalarm.
Vingugaas ehk CO on lõhnatu, värvitu ja maitsetu. Mürgistuse tunnused on peavalu, pööritus, väsimus, nõrkus ning teadvuse kaotus.
