Ivar Hillepil jätkub häid sõnu ja aega aitamiseks kõigile

, Võrumaa Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige, Võrumaa Südamesõprade Seltsi juhatuse esinaine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivar Hillep (keskel, istub) juhendab Võrumaa Puuetega Inimeste Koja kabe- ja maleringi.
Ivar Hillep (keskel, istub) juhendab Võrumaa Puuetega Inimeste Koja kabe- ja maleringi. Foto: Erakogu

Võru Pensionäride Päevakeskuse ühest hubasest ruumist kostavad üsna hasartsed repliigid:

„Võid lüüa, kuhu tahad“

„Ei, sinnapoole ei saa lüüa“

„Must lööb Dora 6!“

„See on huumor…“

„Ei, see on tõsine mäng“

Koos on Võrumaa Puuetega Inimeste Koja (PIK) kabe- ja maleringi tuumik Ivar Hillepi juhendamisel.

1956. aastal moodustati Võrru Tartu Pimedate Ühingu Võru osakond. 1996. aastal asutas Ivar Võru Pimedate Abifondi, mis nüüdseks kannab nime Võrumaa Nägemisinvaliidide Ühing. Ivar on valitud ühingu juhatuse esimeheks.

Eakaid ja puudega inimesi on raske kodust välja saada, ütleb Ivar, aga vahel see õnnestub. Näiteks käiakse igal aastal Tartu kurtidega sõpruskohtumisel kabes, males ja paar korda Tartumaa kabe esivõistlustel. Suvel veedetakse nädal Elvas Eesti Invaspordi Liidu spordi- ja puhkelaagris ning osaletakse Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu ja Võru PIK-i poolt korraldatud üritustel.

„Kohustus hoiab elus: inimesed ootavad mind. Mis sellest, et vahel ei taha minna, aga peab.“

Ivar saab sünge kaamose vastu huumoriga: näiteks kuulab Youtube’ ist nalju. Tutvustuse ja sisu järgi valib ta kuulamiseks heliraamatuid, kvaliteedilt on head ikka pärisnäitlejate loetud. Palju naerda sai Tartu vabatahtliku Tiina Tamme loetud Gaby Hauptmanni „Otsin impotentset meest“ kuulates.

Ivarit huvitab ajalugu, praegu värskendab ta mälu Kreeka jumalatest heliraamatut kuulates.

Kuidas juhtus, et Ivar käest ilma jäi?

„See oli 1959. aastal plahvatuse tagajärg. Tol ajal oli maapõues palju lõhkevat kraami. Olen olnud pime, vaegnägija ning nüüdseks tänu arstiteadusele on 75% nägemist. Minu puue ei takista autot roolida, liikluseksami võttis ülem isiklikult vastu, et minu sõiduoskuses veenduda. Kui ühingukaaslased on palunud transpordiabi, siis võimaluse piirides olen aidanud.“

Jõuluüritusele ja jaanipäevale tuleb ühingukaaslasi rohkem kohale. „Siis saame omavahel suhelda ning vahetada uudiseid. Püüan arvestada alati, et üritustel osalejal on võimalus tulla saatjaga.“

„Kohustus hoiab elus: inimesed ootavad mind. Mis sellest, et vahel ei taha minna, aga peab,“ ütleb Ivar mõtlikult.

Siis jätkab, et koja tegevuste juht Tamara Laht on esmane abiline, kes annab nõu ja soovitab, mida ühingu tegevustesse lisada ning teeb ühingu raamatupidamist.

„Suur tänu Tamarale abi eest, suured tänud liikmetele ja vabatahtlikele, kes toetavad meie tegevust” on Ivari tänusõnad.

Selline rahulik ja kindla moega mees on meie koja juhatuse liige Ivar Hillep, kellel endal jätkub head sõna ja abivalmidust kõigi jaoks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles