Alguses on valu, millele järgneb nahapinnast kõrgemale kerkiv muhuke. Just sellisena kirjeldavad kooljaluu saabumist inimesed, kes on selle haigusega aastaid kokku puutunud.
Kahjutu kooljaluu tuleb ja läheb nagu ise tahab
14. november 2016, 09:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamasti ehk kuni 70 protsendil juhtudest puutuvad ganglioni ehk kooljaluuga kokku 20–40aastased naised. Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeed ja Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsi juht Katre Maasalu selgitab, et sellises vanuses inimesed on füüsiliselt enamasti kõige aktiivsemad ning tegelevad ka kõige enam spordi ja muude hobidega.
Siiski ei tähenda see dr Maasalu ütlust mööda, justkui oleks vanemas eas või meestel ganglioni teke välistatud. „Nooremate inimeste ganglionid on seotud enamasti koormusest tingitud põhjustega, kuid vanematel võivad tsüstjad moodustised tekkida näiteks artroosi tagajärjel,“ täpsustab ta.
Meditsiiniportaalide kinnitusel on väga harv, kui ganglion on alla 10aastasel lapsel. Enamasti on ganglion käeseljal või randme ülemisel küljel, aga see võib olla ka randme peopesapoolsel osal. Harvem võib herneterasuurune tsüst tekkida ka peopessa sõrmede ühenduskoha juurde, sõrmeotstesse küünenaha juurde või jalalabale, hüppeliigese ja põlve välisküljele.
Ka dr Katre Maasalu kogemust mööda esineb randme selgmisel poolel ganglione kõige rohkem. „See on seotud biomehaaniliste ja kudede iseärasustega. Ganglionid tekivad uuesti suurema tõenäosusega sidekoenõrkusega inimestel. Lisaks liigesest lähtunud ganglionitele esineb neid päris tihti ka sõrmedel kõõluste ümbruses, mis võivad väga sageli häirida ka sõrmede liigutamist,“ selgitab ortopeed.
Mõnel inimesel valu ei kaasne
Mõningatel andmetel tunnistab lausa kolmandik kooljaluuga hädas olnud patsientidest, et valu see muhk neile ei põhjusta.
Koeru perearstikeskuse pereõde Merje Remmelgas ütleb, et on patsiente, kellel on kooljaluu aastaid ning see ei tee neile üldse häda. Kui aga ganglion valutama ning igapäevaseid toimetusi segama hakkab, siis läheb üldjuhul tarvis ortopeedi abi ning võimalused end ise aidata on võrdlemisi väikesed.
Kuna ganglioni tekke põhjus pole teada, on ka raske öelda, kuidas seda ennetada. Aga nagu iga terviseseisundi korral, on tervisehoiutöötajad seda meelt, et varasem märkamine aitab paranemisele kaasa.
Dr Katre Maasalu kinnitusel piisab ganglioni diagnoosimiseks enamasti patsiendi nägemisest ning täiendavaid uuringuid üldjuhul vaja polegi. Ka ei annaks uuringud täiendavat teavet tsüsti tekke põhjuste kohta. „Ganglioni tekkimise põhjuseks on enamasti ikka trauma või ülekoormus ning kaasa aitab sellele sidekoe nõrkus ja haigus, mille puhul on koed hapramad, näiteks reumatoidartriit,“ märgib ta.
Ganglion võib iseenesest ära kaduda, siis jälle tekkida suuremana või väiksemana. Rahvusvahelised terviseportaalid kirjutavad, et isegi 38–58 protsenti ganglioni tsüstidest kaob iseeneslikult.
Kord kadunud kooljaluu võib tagasi tulla ka alles aastate pärast. Ka 68aastane paidelane Silvi seisab juba kolm aastat silmitsi oma elu teise kooljaluuga. „Esimene kord oli siis, kui ma olin umbes 26aastane, tegin kõvasti maatööd,“ täpsustab ta. Kui füüsiline töö ja suur koormus randmele lõppes, kadus vähehaaval ka randme välisküljest veidi kõrgemal asunud pehme muhuke. „Ma ei teinud selle kadumiseks mitte midagi, arsti juures ka ei käinud,“ kinnitab ta.
Nüüd on mõned aastad jälle koormus suurem olnud ja pöidlaliigesel asuv muhuke kolmandat aastat kasvamas. „Kõigepeal muutus see koht valulikuks ja siis tuli muna,“ kirjeldab ta.
Silvi usub, et sel korral on kooljaluu tekke põhjuseks see, et pöidla kogemata raskuse tõstmise käigus tagurpidi väänas.
Oktoobri alguses sai ta reumatoloogilt teada, et tema valutavate sõrmeliigeste põhjuseks on artriit. „Eks need ole omavahel seotud,“ usub Silvi ja määrib nii kooljaluud kui ka valutavaid liigeseid Voltareniga ning tarvitab arsti välja kirjutatud reumarohtu.
