Meie igapäevases kõnepruugis „hakkab“ kõrva mitmeid imelikke väljendeid. Pidulikel autasustamistel algab tänukõne tavaliselt: „Soovin tänada või me täname...“ Võiks lihtsamalt: „Ma tänan.“
Suured tänud, Mait jope!
Raadios ja televisioonis tänatakse intervjuu eest. Vastus sellele oleks ootuspärane – palun, aga tavaliselt tänatakse vastu.
Tänamisest veel. Öeldakse „suured tänud“. Ehk piisaks – „suur tänu“. Häiriv on telesaate pealkiri „Su nägu kõlab tuttavalt“. Võiks olla hoopis „Nägu tundub tuttav“ või midagi sarnast.
Ühes Kesk-Eesti linnas on spordihall, mille nimeks on E-Piim Spordihall. Selle eeskujul on Maidu jope lihtsalt Mait jope.
Mulle tundub, kui kutsutakse nõukogude aega nõukaajaks, oleks see justkui hellitusnimi. Kui aega ja võimalust on, võiks jääda nõukogude aja juurde.
Lõpuks tundub, et lühikest mitmuse osastavat ei ole justkui sünnis kasutada. Nii korjame puult õunasid jms. Lausa naljakas oli kuulda raadioeetris väljendit „pikkasid kuusid“, mis oleks lihtsalt „pikki kuid“.