Varem on üldine arvamus olnud, et inimesed kohanevad kellaaja järsu nihutamisega – tunni võrra ette või taha – üsna kergesti. Viimastel aastakümnetel on kellakeeramise mõju inimeste unele ja une kvaliteedile hakatud rohkem uurima.
Kellakeeramine häirib neid, kellel on juba varem unehäired
31. oktoober 2016, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Unimedi Unekeskuse psühhiaater-unearst Juhan Kaldre selgitab, et uuringute järgi vajavad paljud inimesed kellakeeramisega kohanemiseks rohkem aega ning tagajärgedeks võivad olla liiklusõnnetuste sagenemine, õppimisvõime langus ning mitmed tervisehädad. Ka see on tänapäeval juba vaieldav, kas suveajale siirdumine enam olulist energiasäästu annab.
Üldiselt tekitab sügisene kellakeeramine vähem probleeme, kuna inimene „võidab” tunni. Tegelikult ei ole sellest võidetud tunnist mitte kõigile kasu.
Hommikuinimestel võivad kellakeeramise järgsel nädalal tekkida unehäired: uinumisraskused, katkendlik ja halva kvaliteediga uni. Mõnes uuringus on leitud, et kohanemiseks uue ärkamiseajaga võib minna 4-5 päeva.
Negatiivne mõju inimeste tervisele ja selle kaudsed tagajärjed võivad kellakeeramise võimaliku majandusliku kasu üles kaaluda.
Sõltumata kronotüübist tekitab kellakeeramine rohkem hädasid neile, kellel on juba varem unevõlg või unehäired. Need inimesed võivad järgmisel nädalal pärast kellakeeramist kannatada veelgi enam uinumisraskuste ning öiste ärkamiste all. Eriti haavatavad on kliinilises depressioonis inimesed. Ka vähem und vajavad või harjumuspäraselt vähem magavad inimesed taluvad mõlemat kellakeeramist halvemini.
Kellakeeramine võib olla üks põhjus, mis tekitab unehäireid ning päevast väsimust, kuid seda õnneks ajutiselt. Tegelikult kannatab igapäevaselt püsivate uneprobleemide all sisuliselt iga neljas inimene.
Lõokestele raskem kui öökullidele
- Inimesed võivad olla nii hommiku- kui õhtutüüpi (hommiku- või õhtuvirged, nn lõokese või öökulli tüüpi). Inimese ööpäevase aktiivsuse mustrit nimetatakse kronotüübiks, mis sõltub suuresti meie geenidest, aga ka vanusest.
- Umbes pooled inimestest kuuluvad vahepealsesse gruppi ehk on keskmise kronotüübiga. Keskmise tüübiga inimesed taluvad kellakeeramist suhteliselt hästi või isegi probleemideta. Ülejäänud on hilise või varajase kronotüübiga inimesed, kes on kellakeeramisele rohkem tundlikud ning nemad taluvad nii kevadist kui ka sügisest kellakeeramist halvemini.