Mälu- ja võimalike käitumishäiretega dementne vanur on peavalu ülalpidamiskohustusega lähedastele, kohalikele omavalitsustele ja hooldekodudele. Ainult mitte riigile, kes on selle diagnoosiga inimestest käed puhtaks pühkinud.
Riik delegeerib
Riiklikult rahastatud erihoolekanne on suunatud inimestele, kes vajavad psüühikahäire tõttu suuremat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet. 2009. aastast ei laiene see vanaduspensioniealistele, kel on ainult dementsuse diagnoos. Eakate hoolekanne on delegeeritud kohalikele omavalitsustele.
Sellest, millele dementsed praegu Eesti riigis loota saavad, jäi 71aastasele Veerale selgelt väheseks. Et dementsete hooldus lonkab mõlemat jalga, viitavad ka nii õiguskantsler kui kehtiv sotsiaalministeeriumi koostatud heaolu arengukava.
Jõhvi vallavalitsus moodustas komisjoni, et Veera juhtumi kordumist vältida. Komisjon vormistab oma otsuse oktoobri lõpuks.
Juba praegu võib öelda, et oludes, kus ligemale 60 hoolealuse peale on kolm töötajat, pole Jõhvi hooldekeskus võimeline raskemaid dementseid vastu võtma. „Sellistel juhtudel on vaja suuremaarvulist ja koolitatud personali,“ ütleb Jõhvi sotsiaalteenistuse juht Sirli Tammiste.
Praegu on hooldekodule jõukohane ainult lamavate või kergema vormiga dementsete hooldamine. Ka Veera toodi asutusse armetus seisus lamava haigena, aga ta kosus ravimite ja toidu toel sedavõrd, et võttis jalad alla. Selleks polnud hooldekodu aga valmis.
„Ta hakkas mürgeldama, ei allunud korraldustele, kiskus ära Pamperseid,“ kirjeldab Tammiste.
Tagantjärele tarkusena leiab ta, et Veera tulnuks mujale paigutada kohe, kui oli näha, et tavaline üldhooldusteenus talle ei sobi. Iseasi, kas oleks leidnud koha − spetsiaalseid hooldusvõimalusi dementsetele napib ja järjekorrad on pikad.