/nginx/o/2013/12/30/2723350t1ha1e4.jpg)
Selleks, et dementsetete eest hoolitsevaid omakseid vaesusest päästa, on Eestil valida nelja võimaluse vahel, millest enamik Pärnu Postimehega rääkinuid eelistas kohustuslikku solidaarset kindlustussüsteemi.
Tiit Loimi Tartu Ülikooli sotsioloogia eriala magistritöös „Eesti ja nelja Euroopa riigi pikaajalise hoolduse süsteemi analüüs omastehooldajate perspektiivist“ on kirjeldatud nelja Euroopa hooldusmudelit. Need on riigi vastutus (näiteks Rootsi), nõrgemaid kaitsev liberaalne mudel (näiteks Suurbritannia), peresid toetav kindlustussüsteem (näiteks Saksamaa) ja immigrantidele tuginev mitteametlik hooldus (näiteks Kreeka ja Itaalia).
Rootsis pole sugulastel kohustust pereliikmete eest hoolitseda. Sotsiaalteenuste seaduse järgi peab igaühel olema mõistlik elatustase. Põhiosa rahast tuleb maksudest, eraisikute panus on alla viie protsendi.
Inglismaal on vastutus pikaajalise hoolduse eest peredel. Omavalitsused toetavad täies mahus neid, kellel on vara vähem kui 14 250 naela ja osaliselt neid, kellel on vara alla 23 250 naela. Vara alla käib kodugi.
„Endale teeks heameelega kindlustuse, et võiksin ajal, millal tahan, pansionaati minna.“
Saksamaal on pikaajalise hoolduse kindlustus osa kohustuslikust tervisekindlustusest. Kõik kindlustatud saavad vastavalt abivajadusele toetust sõltumata vanusest, sissetulekust või vara suurusest. Hooldekodu majutuse osa ei hüvitata, kuid dementsuse puhul on eraldi hooldustoetus.
Itaalias ja Kreekas lasub koormus peamiselt peredel. Suur osa on mitteametlikul hooldusel, koduhooldust pakuvad tihti immigrandid.
Pärnu Haigla õendus- ja hoolduskeskuse juhataja Margit Seppik, abilinnapea Jane Mets ja sotsiaalosakonna juhataja Aika Kaukver peavad neist kõige reaalsemaks kindlustussüsteemi. Kas see oleks osa ravi- või pensionikindlustusest, vajaks veel läbivaidlemist.
„Nendele vanadele pole sellest enam abi, aga endale teeks heameelega kindlustuse, et võiksin ajal, millal tahan, pansionaati minna,“ ütleb ämma eest hoolitsev Iira Igasta.
Mets ja hooldekoja Fööniks ja Villa Mare juhataja Krista Nõmm peavad ebaõigeks olukorda, kus omavalitsuse hooleks jäävad pereta vanurid ja lapsed pingutavad, et ema või isa eest hoolt kanda. „Mina ei välistaks lastetusmaksu, kui naine just meditsiinilistel põhjustel lapsi ei saa,“ lausub Mets.
Tootsi Hooldekodu juhataja Pille Jaasi kindlustusse ei usu. „Sealt kaob kuhugi see raha ära,“ põhjendab ta. Jaasi hinnangul võiks inimeste omaosalus säilida, kuid riik peaks võtma suurema vastutuse inimeste eest, kes eluaeg makse on maksnud.
Kui riik midagi ette ei võta, asendub mitteametlik naabrinaise hooldus ajapikku Kreeka ja Itaalia mudeliga, kus suure osa tööst teevad immigrandid. Eestlased käivad praegu rikkamates riikides vanureid hooldamas, ent järjest rohkem jõuab väiksema palgaga leppivaid inimesi siiagi.
94aastane Thalia-Viktoria peab hooldekodu tuba enda omaks. Õues asuva korvmööbli olevat teinud tema 1951. aastal surnud isa. Minia, kes teda vaatamas käib, olevat Thalia-Viktoria oma sõnul leidud turult.
„Minu ta tunneb ära, aga ei tea, kuidas ma temaga seotud olen,“
„Minu ta tunneb ära, aga ei tea, kuidas ma temaga seotud olen,“ ütleb Iira Igasta. „Peab mind määratud hooldajaks, kelle ta leidis turult, nimesilt rinnas.“
Esimesed märgid selle kohta, et Thalia-Viktoria ei tule enam ise toime, ilmnesid neli aastat tagasi, kui ta hakkas linnas eksima. Naine elas Pärnu kesklinnas ega osanud Rüütli tänavalt teatri juurde minna. Bussid läksid segi, kord sattus ta kogemata isegi Tammistesse.
„Kõndis halvasti, kepiga, üks põlv oli kehv. Hästi küürus, nina vastu maad, orienteeruda oli raske. Praegu liigub ta ainult kõrge tugiraamiga ruumis sees,“ kirjeldab Igasta.
Peale eksimise tekkis muidki veidrusi. Naine hakkas kortermaja juures prügikasti revideerima ja käis Maire Aunaste turul vaatamas, mida kasulikku sinna on jäetud. Kõik leitud asjad viis üksinda elanud Thalia-Viktoria koju, kust Igasta paar korda aastas üleliigse prügimäele viis.
Üksinda elamine muutus järjest ohtlikumaks. Vanainimene kippus pliiti katsuma ja kõrvetas käe ära. Keetis suitsukala, jäi magama ja kui ärkas, oli korter musta suitsu täis.
„Vaatasime, et ta muutub endale ohtlikuks. Oli ühe kuu Ravi tänaval (Pärnu Haigla õendus-hooldusosakonnas, T. R.), sealt viisime ta hooldekodusse,“ lausub Igasta.
Ajutine koduhooldus polnud Igastale alternatiiv, sest küllaldases mahus ja sobiva hinnaga koduhooldust Pärnus ei pakuta. „Ma ei oska koduhoolduse hinda hooldekoduga võrrelda. Praegu maksame 600 eurot kuus, kujutan ette, et sama raha eest saaks hooldaja kolm-neli korda nädalas käia,“ räägib Igasta.
Inimest, kes vajab järelevalvet ja elab üksinda, pole lihtne oma kodus hooldada. Igasta käis ämmale süüa viimas, tal koristamas, pesu pesemas ja veendus igal hommikul, et temaga on kõik korras.
Dementsete päevahoidu, mida veel pole, peab keegi iga päev vanuri viima ja tooma. Thalia-Viktoriat madalale autoistmele saada oli keeruline, sest tal oli raske põlvi kõverdada. „Alati pidime vaatama, et oleks kõrge auto,“ meenutab Igasta.
Veenda naist, et ta haiglasse läheks, oli lihtsam kui hooldekodusse viia. „Haiglas talle väga meeldis. Pansionaadis oli algul pahur, aga praegu meeldib. Ta elab kaheses toas ja ainsana on talle vastumeelt see, et keegi teine samasse tuppa on pandud. Arvab, et tuba on tema oma, ta on 40 aastat üksi elanud,“ kõneleb Igasta.
Igasta hinnangul mõjub ämma mälule hästi hästi see, kui toakaaslaseks satub arukam inimene. „Algul olid toas nii haiged, kes midagi ei rääkinud. Siis ta oli kõvasti kehvem, aga praegu on samas toas üks noorem ratastoolis naine. Nad räägivad omavahel ja ämma suhtlemine on ka paremaks läinud,“ ütleb ta.
Igasta arvates võiks dementsete hoolealustega rohkem tegelda. „Ämm on esimesel korrusel, terrassiga toas. Küsisin suvel: „Miks sa õue ei lähe?“ Vahel on sealses siseõues kabedamaid memmesid. Ta vastas, et sind ei olnud ja keegi ei öelnud,“ toob ta näite.
Igasta tõdeb, et töötajad ei jõua kõike märgata. Nad on kenad ja viisakad, ruumid on väga puhtad, kuid patsientidel on surmigav. Hoolealused ei oska ise digiboksiga telerit sisse lülitada ja kui Igasta külas käib, palub ämm tal teleri mängima jätta.
Võrreldes teiste hoolealustega, kes ei tea, kus söögituba on, on Thalia-Viktoria veel suhteliselt terve. Ta liigub tugiraamiga ja kui hooldekodu köhimise tõttu pereõe kohale kutsus, olid kõik tema tervisenäitajad korras. „Füüsiliselt pole tal muid hädasid peale selle, et ta ei saa hästi käia,“ sõnab Igasta.
102aastase Asta mälu hakkas vingerpussi mängima viis aastat tagasi. „Ma tean, et mul on halli lõnga, kas sa oled selle ära andnud? Sa oled selle Katile andnud,“ süüdistas vanainimene, kes armastas kududa.
Ei aidanud isegi halli lõnga ettenäitamine, Asta oli kindel, et seda peab veel olema.
Tütar Maie otsis abi perearstilt, kes kirjutas välja haloperidooli tilgad. Haloperidool on ebatavalist kahtlustamist, meelepetteid ja rahutust leevendav neuroleptikum, eraldi ravimeid dementsuse vastu ei ole.
Tütar tilgutas haloperidooli kolm korda päevas salaja ema joogi sisse ja süüdistused kadusid. Salaja tuli rohtu anda seetõttu, et vanur oli kindel, et tal pole midagi häda.
Pärast 100. sünnipäeva jäi Astal üks jalg nõrgemaks, ta ei saanud enam hästi kõndida ega istuda. „Eks lähisugulastega olnud seda „ai-ai-d“ rohkem, aga kuna elasime kahekesi ja ma käisin veel tööl, leidsid pojad, et nii see kesta ei saa,“ räägib Maie.
Esmalt viidi Asta Pärnu Haigla õendus-hooldusosakonda. Maie kirjelduse kohaselt tundus memm seal väga nõrk ja viletsas olukorras olevat, kuid pärast külgedega voodist aknalauale ronimist leidsid meedikud, et ta on nagu Duracelli jänes. „Tookord ei osanud ma tema mälu peale mõelda, olin pigem jõuvaru pärast mures,“ ütleb Maie.
Haiglast viidi Asta, kes enamiku ajast lebas voodis või istus, hooldekodusse. Algul protestis naine selle vastu ja kiskus krõpsudega pampersid jalast, hiljem kohanes ja hakkas ise WCsse minema ja toimetama.
„Aasta otsa memm kudus. Istus teisel korrusel laua taga, kudus, kuivatas nõusid ja oli niisama. Tuppa ei tahtnud minna, sest toanaaber rebis raamatutest lehti välja ja näris neid, sõi prügikasti visatud banaanikoori ja peitis end vahepeal voodi alla,“ räägib Maie.
„Aasta otsa memm kudus. Istus teisel korrusel laua taga, kudus, kuivatas nõusid ja oli niisama. Tuppa ei tahtnud minna, sest toanaaber rebis raamatutest lehti välja ja näris neid, sõi prügikasti visatud banaanikoori ja peitis end vahepeal voodi alla.“
Hooldekodus hakkas Asta lähimälu ähmastuma. Talle ei tulnud meelde, et tütar hommikul külas käis. Tütre ja lapselapsed tundis nimepidi ära, kuid perepildilt miniat näidates tuli Kati nime esitäht meeldetuletamiseks ette öelda.
„Ema kurdab, et ta on nii kehvakeseks jäänud, aeg oleks maamulda minna. Aga jutt on tal filosoofiline, ilusa sõnastusega. Ta on mõtetes kauges lapsepõlves: pärib alatasa, kuidas ta ema elab,“ kõneleb Maie.
Vanainimese füüsiline võimekus on tütart üllatanud. Ühel õhtul tiris ta voodite vahel seisnud sahtlitega laua suurema kapi juurde, ronis selle peale ja võttis suure kapi otsast kingad, et minna Põltsamaale, kus ta 50 aastat tagasi oli elanud. Teisel päeval ronis kõikuva pehme tooli peale, et asju kätte saada.
„Toas ei saa enam midagi hoida. Päevariided võetakse ära ja ööriided antakse asemele, kapp on kogu aeg tühi,“ ütleb Maie.
Koht hooldekodus maksab 20,85 eurot päevas, mis 30 päevaga kuus teeb 625,50 eurot. Maie pension on 473 eurot, ema pension natuke üle 200. „Kahe inimese pensionist jääb järele 80–90 eurot kuus, kui olen ka Pampersite ja rohtude eest tasunud,“ avaldab Maie.
Selle raha eest 75aastane naine muidugi ära ei ela. Kui ta veel tööl käis, läks pension eraldi arvele ja nüüd võtab ta iga kuu säästudest ligemale 200 eurot. 30 eurot tuleb koristajatööst.
70 eluaastani töötanud Maie ei kurda. „Lapsed ütlevad küll, et nad tahaksid toetada, aga mul pole vaja. Teevad nüüd kalleid kingitusi. Kõige suurem kingitus lastele on see, kui nad ise toime tulevad ja mina saaks memme ära saata, et memm neile koormaks ei jääks,“ kõneleb Maie.
Kui Stockholmis elanud 84aastane Aino toas kukkus ja öö otsa üksinda abitult lebas, tõi õetütar Annika Poldre ta kodumaale. Siin suri ta viis aastat hiljem pärast insulti.
„Stockholmi linnaosa sotsiaalametist teatati, et tuleb otsustada, kas viia Aino hooldekodusse võib hakkab ta kellegagi koos elama. Minu juurde koju polnud ta nõus tulema, aga Eestisse hooldekodusse küll,“ räägib Poldre.
Tädi mõistus oli Poldre arvates tookord selge, kuid arst oli kirjutanud „algav dementsus“. „Mina küll aru ei saanud,“ tunnistab õetütar.
Pärast mehe surma kaotas Aino suhtlemise vastu huvi ja kõndis pärast puusaluu murdmist rulaatoriga, ent muidu oli ta nagu vanainimene ikka. Rootsis käis tal väikese tasu eest kodus kodukorrastaja, korra nädalas tasuta toidutooja ja samuti kord nädalas sotsiaaltöötaja, kellega kohvi joodi ja vesteldi.
„Rootsi perearst ütles, et ongi hea, et ta Eestisse viite. Vanas eas võib rootsi keele oskus kaduda, nad on seda väliseestlaste puhul märganud,“ kõneleb Poldre.
„Vanas eas võib rootsi keele oskus kaduda, nad on seda väliseestlaste puhul märganud.“
Aino esimesed kolm aastat Eestis olid kenad ja ta oli pansionaadis elamisega väga rahul. Tal oli esimesel korrusel oma WC ja duširuumiga tuba, mille eest maksis umbkaudu 14 000 Eesti krooni kuus. Arve saatis Poldre Rootsi panka, kuhu Aino tava- ja lesepension laekusid ja kus ta oma varusid hoidis.
„Sõitsime Eestis ringi, päeviti oli minu juures,“ räägib Poldre. „Dementsus tuli tasapisi. Läksin külla, ta oli mures, et pole mehele süüa teinud või jätnud poes käimata.“
Meditsiinitöötajat, kes oleks vaimseid muudatusi märganud ja aeglustada püüdnud, pansionaadis polnud. Perearst nägi Ainot vaid ühel korral, hiljem sai Poldre teada, et kogu pansionaadi rahvas on ühe Tallinna perearsti nimistus.
„Ta ei kurtnud millegi üle. Minul polnud tema dementsusprobleeme võimalik kellegagi jagada,“ toob Poldre välja Eesti ja Rootsi perearstide erinevuse.
Pansionaadis tegevusjuhendaja muidugi tegeles eakatega, kuid individuaalset lähenemist ei olnud. „Tegeldi nendega, kes olid arukad ja võimelised midagi tegema,“ selgitab Poldre.
Aino füüsiline ja vaimne tervis hakkas halvenema kaks aastat enne surma. „Ta ei suutnud kirjutades rida pidada. Laused muutusid kirjutades segaseks ja tähti jäi vahele. Siis ei mäletanud enam, mida ta kirjutada tahtis,“ meenutab Poldre.
Lõpuks hakkas Aino albumist vanu fotosid välja võtma ja katki lõikama. Miks, ta seletada ei suutnud ja pildil olevaid inimesi ära ei tundnud.
„Maailm läks talle väiksemaks, ta ei tundnud maailma vastu huvi. Hea, kui mäletas, mida ta söönud oli. Aga kuna ta ei kurtnud, põgeneda ei tahtnud ja agresiivne ei olnud, ei viidud teda oma toast kuhugi,“ kõneleb Poldre.
Lõpuks tabas Ainot 2011. aasta sügisel insult ja ta viidi Ida-Tallinna Keskhaiglasse.
„Käisin päeval, magas. Ütlesin õele, et ta magab päeval, õde vastas, et las magab. Järgmisel päeval soovitasin ta üles ajada, kolmandal päeval helistati, et tal oli insult ja ta viidi haiglasse,“ meenutas Poldre.
Keskhaigla arst ütles Poldrele, et insult juhtus päev või paar enne haiglasse toomist. Haiglas tuli Aino siiski teadvusele, kuid rääkida ei suutnud ja suhtles üksnes silmade ja käesurve abil. Pärast paarinädalast keskhaiglas hoidmist viidi naine Keila taastushaiglasse, kus ta peagi suri.
Artiklid sündisid rahvusvahelises uuriva ajakirjanduse meistriklassis, kus osales kuus ajakirjanikku Eesti väljaannetest, Eesti Päevalehest, Pärnu Postimehest, Põhjarannikust ja Õhtulehest ning venekeelsena Vetšorkast ja rahvusringhäälingu kanalist ETV+.