Armastan väga sporti teha ja kuigi teab mis saavutusspordiga ei tegele, on enda tulemuste ületamine alati meeliülendav. Mõnikord kratsin kukalt, et pagan küll, ei tulnud ikka see õige tulemus, milleks ma hetkel võimeline oleksin, siis tavatsetakse mulle öelda, et vaata passi! „Vaata vahepeal ikka passi ka!”
Mul juhtus liiga vähe kulunud passiga kord selline äpardus. Läksin 16- või 17aastasena alkoholi ostma. Kuna ma olin keskkooli alguses pisut rohkem habetunud kui minu klassivennad, oli minu ülesanne kõigile hundijalavett ostmas käia. Tegin seda juba siis, kui ise veel ei joonud.
Aga vahepeal sain passi kätte ja läksin pahaaimamatult poodi napsupudelit ostma, pass rinnataskust välja turritamas. Muidugi äratas liiga uue väljanägemisega pass kahtlust või müüjas hoopis kiusatust, et nii kena passi tahaks seestpoolt ka näha. Esimest korda elus keelduti mulle alkoholi müümisest.
Kõige rohkem vatti sai minu pass aga aastal 1997, kui hääletasin Ida-Virumaal, seal kuskil Mäetaguse kandis, ja jäin kohutava vihmavalingu kätte. Kõik asjad, mis kotis olid, niiskusid korralikult läbi. Sadakond raamatut, mis mul olid müügiks kaasa võetud, jagasin Õllesummeril tasuta laiali. Servast koledate plekkidega ja ka muidu üsna räsitud pass jäi mind mitmeks aastaks saatma.
Kui sain oma esimese passi – see oli veel SSSRi pass – meeldis passi vaadata küll. Sest passi kasutusjuhendist sai väga lõbusa loo, kui panime sõna „pass” asemele, khm, meeste suguelundi.
Aga tagasi tänapäeva ja spordiradadele jõudes võin nentida, et vaatan heameelega passi, sest seal on sama sünniaasta, mis Norra laskesuusatajal Ole Einar Bjørndalenil, kellel on kindel kavatsus kahe aasta pärast taliolümpiamängudel osaleda.
Sport on oma liigitustes üsna julm. Meil toimuvad ümbruskaudsete koolide õpilastele Antsla kooli juures igal aastal Aksel Kersna mälestusvõistlused kergejõustikus. Jah, Antsla kooli direktor, staadioni rajaja ja Antsla spordiedule alusepanija on Vahur Kersna isa. Aga iga viie aasta tagant, kooli juubelil, kutsutakse võistlustele ka kooli lõpetanud ja minu jaoks on neist osavõtmine ülioluline, sest toimuvad need ju isegi hõredamalt kui olümpiamängud.
Järjekordsele kooli juubelile jõudes oli meie klassi rahvas saanud 36aastaseks ja võistlusele jõudes avastasime, et peame võistlema juba veteranide vanuseklassis. Oh seda ehmatust siis!
Maratoniradadel olen aga kohanud jooksjaid, kes selle määratluse järgi on topeltveteranid. Nemad ja mina pole mitte lihtsalt stardis või finišijärgsel peol kokku trehvanud, aga ka rajal koos jooksnud. Eriti meeldejäävad on olnud hetked Leili Teeväliga, kes on Eesti naistest kõige rohkem maratone jooksnud. Neid lisandub pidevalt, praegu on tal umbes 160 lõpetatud maratoni. Mina võin uhkeldada vaid 50 maratoniga, ka see pole paha number, aga ...
Olen Leiliga koos vast oma 50 kilomeetrit koos jooksnud ja tundnud, mida tähendab jooksurajal kogemus ja elutarkus. Kui mina olen distantsi esimesel poolel rapsinud ja ära väsinud ning jään seetõttu Leiliga koos liikuma, siis selgub, et see ei olegi nii lihtne. Tema on kulgenud algusest peale rahulikult ning vaheldumisi jooksnud ja kõndinud. Kui ma püüan temaga koos kõndimise peale üle minna, pean tunnistama, et kui me mõlemad kõnnime, siis jään temast samuti maha.
Kuidagi suudan seejärel jooksuga vahemaa tagasi teha (tavaliselt), aga jääb küsimus – mida see passi vaatamine ikka annab? Ja mida peaks pass näitama finišis, kui Leili rõõmustab järjekordse lõpetatud maratoni üle nagu laps. Võib küll öelda, et ta ongi maratoonarite seltskonnas veel plikake. Auväärset 42,195 kilomeetrit käib mõõtmas ka oluliselt auväärsemas eas isikuid. Benno Viirandi läbis Vändras sel aastal maratoni 83aastasena.
Mul endal ei ole kõikidel oma allesjäänud aastakümnetel plaanis maratonidel osaleda ja puudub ka eesmärk jõuda saja maratoni klubisse. Mõtlen sellele, et kui on antud üksainus elu, oleks raiskamine seda kogu aeg ühtmoodi elada. Aga sportlik eluviis on mulle ainuke mõeldav eluviis ja passi vaatamine küll mind sellest eemale ei peleta.
Praegu olen vaimustunud sellisest toredast sportlikust leiutisest nagu kepikõnd ja kuigi ma seda veel päriselt proovinud ei ole, kavatsen paari aasta jooksul sellest oma põhispordiala teha.
Olen põnevil, sest ultramaratonidest loobumine ei tarvitse üldse olla lihtsam kui näiteks suitsetamise mahajätmine. Usun, et maratoni jooksmata jätmine võib tõesti olla raskem kui selle läbimine. Aga kuivõrd kahe aasta pärast pean niikuinii ka passi vahetama, sest selle kehtivusaeg saab läbi, ehk on siis lihtsam ka teisi muutusi teha.
Kes on Margus Konnula ehk Contra?
Contra, kodanikunimega Margus Konnula, on sündinud Võrumaal Urvastes agronoomi ja raamatupidaja pojana, õppinud Urvaste Algkoolis, Kuldre 9klassilises Koolis ja Antsla Keskkoolis. Teenis aastatel 1993–1994 riiki Eesti piirivalve Piusa kordonis. Ta on töötanud 1994. aastal lühiajaliselt (kuu aega) inglise keele õpetajana Kuldre koolis, seejärel postiljonina Urvastes, aastail 1996–1999 oli Urvaste postiülem. Pärast seda vabakutseline kirjanik ja stsenarist. Eesti Kirjanike Liidu liige on ta aastast 1997. Contra on tuntud eelkõige kui luuletaja. Tema lüürikale on iseloomulik uuem rahvalaul, nagu vemmalvärss ja lorilaul, lõbus ja laululine, säravalt virtuoosse keelekasutuse ja leidlike riimidega. Palju leidub Contra loomingus paroodiaid, samuti kalambuure. Olles vaimu poolest tihedalt seotud oma kodupaigaga, kasutab Contra oma loomingus väga tihti võru keelt ja kõneleb seda ka esmase kõnekeelena.
Ta on avaldanud ligi 30 luulekogu, kaks proosateost, kaks näidendit ja hulk laulutekste. 2001. aastal sai ta Bernhard Kangro kirjanduspreemia kogutud luuletuste „Suusamütsi tutt” eest. 2007. aastal pälvis ta Oskar Lutsu huumoripreemia.
2014. aastal sai Contra lasteluulekogu „Kõik on kõige targemad” eest Eesti Kultuurkapitali aastapreemia lastekirjanduse arvestuses ja Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia. Samal aastal pälvis Contra Eesti ja Läti välisministeeriumide tõlkeauhinna läti klassiku Eduard Veidenbaumsi luuletuste tõlkimise eest. Contra tegevusest Läti ja läti keelega pajatab selle aasta augustis ilmuv raamat „Minu Läti”, mis ilmub populaarses „Minu...”-sarjas.
Contra luulet on tõlgitud läti, soome, inglise, saksa, udmurdi, komi, mari, rootsi, vene, liivi ja ingeri keelde. Ta on abielus Airi Hallik-Konnulaga ja neil on kaks poega: Herbert ja Verner.