„Mis? Kas ma kuulsin õigesti? Sa elad nüüd pansionaadis? Ei või olla! Miks?“
Avameelne kiri: nüüd elan pansionaadis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selliseid repliike olen kuulnud viimasel ajal nii mitmelgi korral. Tekib tunne, nagu oleksin sattunud trellide taha.
Ma ei suuda kõigile selgitada, et see on minu ammu mõeldud otsuse täitumine. Mujal maailmas on üsna loomulik, et vanemad inimesed mingil hetkel pansionaati või mõnda teise hooldusasutusse kolivad ning selleks valmistutakse varakult.
Meil on aga suhtumine vahel väga negatiivne.
Miks siis sinna vabatahtlikult minnakse? Enamasti ei taha eakad jääda oma lastele koormaks. Põlvkonniti koos elamine võib olla küll pealtnäha ilus, kuid vanainimene vajab sageli rohkem omaette aega veeta.
Lastel on oma mured, oma töö, kohustused jne.
Paraku ei saa aga igaüks ka hooldekodusse või pansionaati minna, sest summa, mis seal ealmise eest maksta tuleb, ei ole kõigile jõukohane.
Maalehes avaldatud Eesti hooldusasutuste ülevaates olid kirjas nii asukohad kui ka kohatasud. Probleemi olemuse on hästi sõnastanud Helju Pets oma raamatus „Ussikuninganna Egle“, mis rääkis hooldekodust. Tsiteerin: „Mida sa imestad, kui inimene ise tahtis. Minu juurde ei tahtnud tulla ega ka sinu juurde, kuigi sellist juttu meie vahel pole olnud. Mis tal seal viga? Omette tuba, telekas, raadio, vann, söögisaalis käib söömas, igasugused ringid, laulukoor, mida talle veel vaja on? Vaatab seebikaid hommikust õhtuni.“
Umbes nii see elu seal käibki ja sellega võib täitsa rahul olla. Probleem on aga selles, et riik on hoolekandeteenused jätnud täielikult kohalike omavalitsuste hooleks. Mõnel pool on vald või linn õla alla pannud (Viljandi linn, Väätsa vald jt), kuid paljudes paikades on hooldekodude omanikud eraisikud.
Oleks tore, kui riigi toel oleks võimalik avada hooldekodu igas maakonnas.
Pöördudes tagasi krõbeda kohatasu juurde, siis, jah, enamik eakaid on ju terve elu tööd teinud ja makse maksnud, nüüd aga selgub, et igakuisest pensionist ei piisa, et hooldekodus elada...
Lõpetada tasub aga siiski lootusrikkalt, et Eesti riik saab rikkamaks ja pöörab sellele olulisele sotsiaalvaldkonnale aina rohkem tähelepanu.