Vanaema kingib sündivale lapsele armastavaid mõtteid

Aili Lindmäe (paremal) ja tema minia Katri Kirsileht. Aili oli Katri rasedustoetaja. Aili süles on pojatütar Iida ja Katri süles Iiris. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Lapse sündi saab abikaasa kõrval vahel harva toetada ka sünnitaja ema või ämm, aga kindlasti peab siis naiste vahel valitsema suur usaldus ning hingeline side.

52aastane Jaanika Hagi on üles kasvatanud kolm last – pojad ja tütre. Kui tema tütar sai teada, et on lapseootel, ütles ta kohe emale, et soovib teda sünnitusel enda kõrvale. „Lapsed teavad, et ma ei karda kedagi ega midagi,” pakub Jaanika. Kaheksa-aastane Tobias ja kolmene Sonja on sündinud vanaema pilgu all.

Vanaema lapsed

Tobiase kandmine ja sünd polnud lihtsate killast, mäletab vanaema. Tütre rasedus kulges patoloogiaga, ema oli nõrk ja kurnatud. Tuhud algasid poole öö pealt ning haiglasse sõitsid ema ja tütar enne keskpäeva. „Masseerisin ja hoidsin, tegin kõik, nagu vaja. Teadsin, mida tuleb teha, ise ka ei tea, kuidas,” jutustab ta.

Sünnitus ei kulgenud aga sugugi ootuspäraselt, sest laps jäi sünnitusteedesse kinni ning arstid võtsid appi vaakummeetodi. Vastsündinu pandi kohe hapnikumaski alla. „Olin tema kõrval ja nägin, kui tähelepanelikult laps mind oma silmadega jälgib. Esimene inimene, keda ta maailma tulles nägi, olin mina. Ja meil ongi temaga väga tugev side,” usub Jaanika. Poiss on isegi vahel vanematele öelnud, et on vanaema laps.

Jaanika märgib, et tema pere on kasvanud veendumuses, et arste tuleb tülitada nii vähe kui võimalik. Ei ole vaja iga asja pärast arsti juurde tormata. Tuleb oma peaga mõelda. Tütrepoja sünni juures astus Jaanika kõrvale, kui arstid tegutsema hakkasid. „Nibin-nabin saime läbi. Arstidega oli mul igal juhul parem kogemus, kui Vene ajal oma lapsi ilmale tuues,” märgib ta.

Vanaema ütleb, et tema printsess Sonja sünd kulges hoopis teistes tingimustes. Kodusünnitus oli tütre teadlik valik ning see oli isegi Jaanikale ootamatu. Noor naine oli seda meelt, et tema varasem sünnituseks ettevalmistus jättis soovida ning sel põhjusel pididki arstid tema eest selle töö ära tegema. Teadlik lähenemine ei jäta hirmudele ruumi.

Sonja sündis ühel oktoobrikuu keskpäeval. Sünnitoetaja tõi protsessi alates koju kohale sünnitusvanni. Põlesid küünlad ja mängis muusika. Jaanika ei uskunud, et see kõik nii kena võib olla. Sünnitusvalude ajal hoidis väimees elutoast teadlikult eemale ja lasi naistel rahus toimetada, aga kogus ennast, kui nabanööri lõikamise hetk saabus.

„Öeldakse, et kui vanaema on juures, siis on laps vanaema nägu. Ongi minusse. Nina püsti nagu põldhiirel. Aga hästi tundlik ja haarab õhust. Praegu sünnivadki sellised lapsed,” pakub Jaanika.

Vanaema usub, et sünnituse juurde saab kutsuda ainult sellise inimese, keda tohutult usaldad. Omavahel peab olema väga tihe side. Ja solvuda ei maksa, kui ei kutsuta, teab naine.

Arstist vanaema

Pärnu Haigla Naiste- ja Lastekliiniku juhataja günekoloog Kadri-Liina Vahula on viibinud arstina lugematutel sünnitustel, kuid tunnistab, et kui ilmale tulid lapselapsed Anette ja Lenna, tagus tema süda ärevusest ja murest nagu igal tavalisel emal.

Tütre keisrilõikel ja minia sünnitusel kogetu on midagi sellist, mis ei unune. Samamoodi ei unusta ükski naine iialgi oma sünnitusi.

Probleemseid sünnitusi on tänapäeval rohkemgi kui aastate eest. Miks, pole keegi uurinud, ent arsti arvates on põhjuseks hilises eas sünnitamine, hea ja paremaga liialdamise tulemusena järjest sagenev rasedusaegne diabeet ning sünnitushirmu tõttu sagenenud keisrilõiked – iga järgmine sünnitus toob kaasa uusi terviseriske.