Hambaarsti kabinetti siseneb hambavalus patsient. Arsti näoilme reedab äratundmise. Kättemaksurõõmuga hääles küsib arst patsiendilt: “Kas mäletad, Mart, kuidas sa mind esimeses klassis kogu aeg laua alt jalaga togisid ja vahel nõelaga torkisid?”
Kättemaksurõõmu väravaid ei tohiks avada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil kõigil on tulnud ette momente, kui tunned häbiväärset rõõmu parastamisest, et näe, juhtuski nii, nagu ma arvasin, ütlesin või hoiatasin. Või satud situatsiooni, kus saatus mängib sulle kätte võimaluse kellelegi tagasi teha.
Mõnikord tunned sellest kahjurõõmu, mida on häbi endalegi tunnistada. On juhuseid, et töökollektiivis ei hinnata sinu panust õiglaselt, sest liidri rolli on hõivanud keegi teine, keegi sinu mõistes pugeja, ülemuse soosik, kes käib sinu peale „koputamas“, sest sa meelitasid kunagi pärast töö juures pidutsemist tema poiss-sõbra enda poole. Inglid lendavad ju tänapäeval ainult taevas. Loomulikult oli see alkoholiuimas tehtud puhas lollus ning üheöösuhtest asja ei saanud, aga sinu töökarjäär on rikutud, koondamisel oled nimekirjas esimene. Oled kättemaksu ohver.
Ainult himu kätte maksta sunnib sinu töökaaslast laskuma minevikku ja tooma sealt lagedale kõik sinu tehtud vead. Kui suudad leida endas jõudu sellest üle olla ja situatsiooni hoopis enda kasuks pöörata, siis unusta ise kättemaks. Unusta tunne, nagu oleks sind solvatud, ja ära oota saatuselt hüvitist, ei suurt ega väikest. Kui tõsiselt ja järjekindlalt otsid, õnnestub sul kindlasti leida soliidne asutus, prestiižikam töö ja teha tuntav hüpe ametiredelil.
Pika viha pidamine ainult mürgitab su edaspidist elu ja kahjustab su maksa. Sul ei olegi vaja enam kellelegi midagi tõestada. Muidugi on magus teadmine, et kohates endist ülemust, võid naeratusega huulil mainida, kui ülimalt rahul sa oma uue vastutusrikka tööga oled. Ta kindlasti kahetseb, et sind nii kergekäeliselt vallandas, aga on juba pöördumatult hilja. Tegelikult pole sinu jaoks midagi katki ka siis, kui seda ei juhtu. Tulid sellest sopast auga välja ja sinus pole enam ei kadedust ega kättemaksuhimu.
Me küll ei taha tunnistada, aga vahel tõesti naudime kättemaksu. See oleks nagu auga välja teenitud hüvitis enesearmastuse hiirepesas, selline alaväärsuskompleksi lunastuse vorm. Hea, kui suudame kibestumise unustada ega kasvata seda nagu lumepalli, lisades toimunud sündmusse omaloomingut või lihtsalt öeldes valet. Laskem ka teistel valetada, see on ainuke abinõu oma valest pääsemiseks. Madal kadedus on võimeline oma teenistusse värbama kõik maailma alatud kired, et ainult luua oletustest tõsiasjad.
Olgem siis mõistlikud ja andestavad mitte ainult iseenda, vaid ka teiste inimeste nõrkuste suhtes. Kättemaksurõõm on nagu patoloogia või põrgu, mille väravaid ei tohiks iial avada.