Eesti magusavabriku välisminister esitles elulooraamatut

Eve Rohtla
, 60+ peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Otto Kubo. Reis läbi värvilise elu”
„Otto Kubo. Reis läbi värvilise elu” Foto: Andres Raudjalg

83aastane Otto Kubo on töötanud vaid ühes kohas, kommivabrikus. Keemikuharidusega mehe karjäär algas praeguse Kalevi eelkäija, Karamelli kompvekivabrikus „parafiininuusutajana“ ja on kestnud enam kui 60 aastat.

Parafiininuusutamine tähendas naftaprodukti kvaliteedi hindamist selle lõhna järgi. „Kui praegu peaks ühe noore mehe töövestlusel talle pakkuma, et tal tuleb hakata parafiininuusutajaks, siis pole kindel, kas ta enam hetkegi juttu jätkata tahaks, tööle asumisest rääkimata,“ ütles aktsiaselts Kalev juhatuse esimees Kaido Kaare. Kokku on Otto Kubo töötanud kommivabrikus 17 erineva juhataja meeskonnas.

Magusatööstuse mitteametlikuks välisministriks kerkis mees tänu oma heale keeleoskusele, diplomaatilisusele ja laitmatutele kommetele. Ta on võõrustaja ja giidina vastu võtnud nii riigipäid, diplomaate, telekanaleid kui ka lasteaialapsi. Otto on paljudele inimestele jutustanud paljusid lugusid. Oli aeg tema enda lugu kaante vahele saada.

Otto Kubost kirjutas elulooraamatu „Otto Kubo. Reis läbi värvilise elu” kirjanik Helen Eelrand, kes avab Viljandi juurtega mehe põneva ja seiklusterohke elu.

Kui raamatu autor, Hispaanias elav Helen Eelrand nimikangelasega esmakordselt kohtus, mainis Otto Kubo talle, et tema arvates eestlastest on oma elulooraamatu auga välja teeninud ainult Lennart Meri ja Jaan Kross. Ülejäänutel tuleks tema meelest sisukuse ja väärikuse latti silmas pidades veel pingutada.

„Jõukast Viljandi perest pärit mehe pere kaotas sõja käigus kogu oma varanduse ja osa pereliikmetest ning Otto veetis aasta lapsepõlvest Saksamaal pagenduses. Tagasi saadetuna tuli alustada sootuks uuesti, vale päritolu tõttu tõrjutuna. Kõik see aga ei takistanud teda kivi-kivi haaval ladumast oma põnevat ja seiklusterohket elu,“ rääkis raamatu autor. „Mitmeid keeli valdav Otto Kubo reisis juba Nõukogude Liidu valitsusajal Sõprusühingu kaudu riikidesse, millest lihtinimene undki näha ei osanud, ning pühendub oma rändamiskirele ka nüüd, kui vanust on üle 80 eluaasta.”

Otto Kubo kohta on kasutatud väljendit: „Sai hea Kinderstube (saksa keeles lastetoa).“ „See on asi, mida pärast hiljem kuskilt nii lihtsalt juurde ei õpi. Mõnel võib ju olla kolm ülikooli lõpetamise rombi rinnas, aga ikkagi ei paista see loomuliku intelligentsina,“ sõnas ta tagasihoidlikult.

Viljandlased tunnevad palju enam Otto Kubo nooremat venda Peeter Kubot, kes oli Viljandis tuntud kindlustusspetsialist ja mälumängur. Peeter Kubo ise ütles, et tema on see miinusmärgiga vennas, see paha poiss. Otto Kubo väitel ei ole tema vend täiskasvanuna olnud nii väljapeetud kui tema ise ning ülikoolist visati kolmanda kursuse bioloogiatudeng liigse suupruukimise tõttu välja. Aga tema vennast sai Eesti NSV hinnatumaid kindlustusinspektoreid.

Otto Kubo ema Elfriede töötas varem kohtusekretärina, hiljem pühendus kodule. Viimati oli tema ema töötanud „Sakala“ nõukogudeaegse nimetusega kohalikus lehes „Tee Kommunismile“ korrektorina, kui toimetus asus veel Kingissepa, praeguse nimega Lossi tänaval. Kohtu-uurijast isa Erichi tervis ei pidanud sõja eest põgenemisel vastu ja ta suri ootamatult Belzigi haiglas.

Ottol ja tema naisel Aidel on üks poeg, Baldur. Rohkem neil lapsi plaanis polnudki, tähelepanu ja pühendumus kuulusid ainsale pojale, kellest on saanud tunnustatud infotehnoloogia spetsialist. Aidest on saanud Ottole kõige ustavam, informeeritum ja huvitavam reisikaaslane läbi 60 abieluaasta. Otto pikk kooselu proua Aidega kulgeb siiani peaaegu tülideta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles