Mäluhäired ei ole sugugi ainult eakamate inimeste probleem, kuigi sageli just nii arvatakse. Mäluga võib raskusi olla ka tööealisel inimesel. Ühiskonnas valitseb mäluga seotud probleemide osas teadmatus ja seetõttu ei otsita õigel ajal abi, mis võib täisväärtuslikult elatud elule pikkust lisada.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õpetaja Merike Kravetsi sõnul on suur probleem see, et mäluhäireid reeglina ei diagnoosita, vaid pannakse need kas depressiooni või ealiste iseärasuste süüks. See aga tähendab, et inimesele ei määrata ka õiget ravi ning ta ei saa toetavaid teenuseid, mis võiksid nii inimese enda kui ka tema lähedaste elu märgatavalt kergendada. Veelgi enam, üldise teadmatuse tõttu ei osata mäluhäireid ennetada, kuigi see on Merike Kravetsi arvates mingil määral võimalik.
Paar aastat tagasi koos Maiu Kauberiga koostatud konspektile „Kui lähedasel on mäluhäired” materjali koondades tõdes ta, et aastaks 2050 prognoositakse rahvastiku vananemise tõttu mäluhäiretega inimeste ehk dementsusjuhtude arvu kolmekordistumist.
Oluline, mida tähele panna
„Mälu halvenemisest annab märku see, kui igapäevaste asjadega enam toime ei tulda ja eluga enam iseseisvalt hästi hakkama ei saada,” selgitab Kravets. „Ka kõrvaltvaatajana peame oskama hinnata, kas minuga kõrvuti elav vananev inimene suudab ise hakkama saada, ennast pesta, süüa, riietuda, toas ringi liikuda, tualetis käia,” lisas ta.
Iseseisvaks toimetulekuks on peale nende lihtsate toimingute Kravetsi sõnul vaja hakkama saada ka keerukamate tegevustega, nagu telefoni kasutamine, ravimite võtmine, poes käimine, söögi valmistamine, kodu korrashoidmine, rahaasjad ja palju muudki.
Merike Kravets võtab kokku olulised asjad, millele tähelepanu juhtida, kui mälu halvenema hakkab.
Ka vanuse lisandudes vajame päevakavas kindlat rutiini. Päevad peavad olema vaheldusrikkad, kuid siiski teada olevate kindlate tegevustega ning need võiksid alata ja lõppeda samadel kellaaegadel. Teha tuleb tegevusi, mida nauditi ka nooremana, kuid vastavalt eale lihtsustatuna. Näiteks hoolitseda taimede eest, jalutada koeraga. Hommikupoolsel ajal võiks külastada eakatele mõeldud huviringi/päevakeskust ja õhtuti käia sõbraga jalutuskäigul.
Suhtlemisel tasub teada, et mäluhäire annab märku sõnalise väljendusoskuse halvenemisega. Õigete sõnade leidmine võib olla konarlik, kuid kuulates tuleb osata olla kannatlik, sest kui mäluhäirega inimese arusaamisvõime hakkab nõrgenema, tunnetab ta vaistlikult emotsioone jälle paremini. Ka oskus telefoni kasutada võib halveneda ja seetõttu tasub kasutada pigem kiirvalimisnuppe ja räägitu mitte unustamiseks tähtsad sõnumid ja toimingud üles kirjutada.
Mäluhäire tekkides muutub inimese elukeskkond aina olulisemaks. Sellel on inimese emotsionaalsele seisundile ja käitumisele suur mõju. Kuni selleni, et kodus tuleb komistamiste ja kukkumiste ennetamiseks uksepakud ja sageli liikuvad või rullikiskuvad vaibad eemaldada ning vanni asemele dušš ehitada. Tualetipotile istumise ja püstitõusmise abiks võiks paigaldada kõrgendused ja toed ning vajadusel mõelda sellele, et valgustus oleks ka öisel ajal. Sisejalanõud tasub vahetada mittelibisevate vastu ja kui vaja, siis ka pliit asendada sellisega, mis end teatud kuumuse saavutamisel ise välja lülitab.
Meeleolu hakkab kõikuma
Tasub teada, et mälu halvenemine hakkab end tunda andma nii, et ebaõnnestumise, stressi või muudatuste korral hakkab meeleolu kõikuma. Teinekord võib nõrgenenud mäluga inimene sattuda masendusse ka väiksemast pisiasjast. Noomimise või vaidlemise asemel tuleks teda pigem rahustada, näiteks käest kinni hoides. Tundeelu muutused võivad tihti ühest äärmusest teise kalduda. Vanemaks saades võib mäluhäirega inimene valada pisaraid mõne sellisegi asja peale, mille üle oleks ta varem vaid pisut kurbust tundnud. Maad võivad võtta ka positiivsed emotsioonid ja rõõm – nii et pisarad silmis – asja üle, mis oleks varem ainult pisut naljakas tundunud. Niisugustes olukordades tuleks proovida mõte mujale juhtida, et nutt või naer lõpeks.
